Pea püsti ja olge tervislike eluviisidega, et saaks jätkata normaalset elu.
Kas tunnete, et olite kriisiks hästi valmistunud?
29. jaanuaril saatsime esimese kirja välja ja hakkasime koroonapuhanguks valmistuma. Sel hetkel me ei osanud muidugi mõelda, et saame ulatusliku viiruspuhangu sihtmärgiks, aga ettevalmistus kriisiks ning teadmine, et viirus jõuab ka Eestisse ja Saaremaale, olid meil olemas.
Teie karjäär on olnud pikem Tallinnas kui Kuressaares hematoloogia alal, kas võite öelda, et praegune on teie karjääri suurim väljakutse?
Mul on alati olnud suuri väljakutseid, aga pingutusi sellisel skaalal, kus inimesed lühikese aja vältel massiliselt viirushaigusesse haigestuvad – see on uus.
Mis on minevikus olnud teie suured pöördemomendid või rasked valikud?
Ma ei ütleks, et oleksin pidanud tegema raskeid valikuid, aga tõsised valikud olid need, kui Karolinskas doktorantuuri lõpetsin ja tahtsin minna postdoktorantuuri Baylori Immunoloogia Instituuti Dallases USA-s, Londonisse või pöörduda tagasi Eestisse. See oli põhimõtteline küsimus. Teine tõsisem valik oli Dana-Farberi Vähiinstituudis, mis on Harvardi meditsiinikooli vähikeskus ja üks maailma parimatest: kas sinna jääda. Mulle anti teada, et tegelikult ma sobiksin sinna. Või tagasi tulla.
Ega te kahetse oma valikut?
Olen hinges eestlane ja arvan, et on vaja anda maksimaalne panus ikkagi kodus, nii et ma ei ütleks, et kahetsen. Eesti on väga ilus koht, kus elada ja töötada. Enamasti tundub võõras uus ja huvitav, aga kui lähemalt uurida, võib avastada, et Eestimaal on omad väikesed võlud ja väga suured plussid, mida võibolla ei ole osatud seni märgata või hinnata. Peame oma elukeskkonda ja sotsiaalseid suhteid nii loomulikuks, et tihti ei saa aru, et teistes riikides päris nii ei ole nagu meil.
Millised on olnud haiglas positiivsemad momendid?
Oleme tunnetanud nii Saare kogukonna kui ka mandrielanike väga suurt toetust. Meile on annetatud ligi 319 000 eurot ja see on tõesti väga erakordne. Annetuse eest oleme ostnud kolm hingamisaparaati, isikukaitsevahendeid, desovahendeid, ostnud spetsiaalse desinfektsiooniteenuse, sest praegune olukord on väga erinev tavapärasest. Desinfitseerime maja ööpäevaringselt. Loomulikult on meil väga hea meel iga COVID-19 viirusest paranenud patsiendi üle.
Haigla eelarveline miinus ainuüksi märtsis oli 200 000 eurot, aga öelda, et annetused kasutame eelarve puudujäägi katmiseks, ei ole õige – see võiks tulla haigekassalt või riiklikust rahastusest. Praegune toetus on läinud ainult koroonakriisi otseste kulude katmiseks.
Milline on teie personali toetamine – arstide nõustajad, perede nõustajad?
Arstid on meil üldiselt väga hästi vastu pidanud. Haigla psühholoog pakub psühholoogilist tuge, aga minu teada ei ole meie arstid seda seni kasutanud. Meil on kriisitelefon kogukonna toetamiseks, ja nõu ning psühholoogilist tuge saavad anda valla laste ja perede tugikeskustes töötavad psühholoogid.
Ei saaks öelda, et abi puudub?
Jah, abi saab anda, kui tahetakse. Aga kui olen rääkinud õdedega, kes on töötanud COVIDi osakondades, kiirabiga, EMO personaliga, arstidega, siis ei saaks öelda, et nad on läbipõlenud, väsinud või et meie personal on halvas toonuses.
Meie töötajate toonus on hea. Kui mõelda, et see viiruspuhang on täiesti uus situatsioon elus ja et arsti sisemine kutsumus on inimesi aidata – siis pigem saadakse erakorralisest olukorrast energiat juurde.
Psühholoogiliselt ohtlikum on pingelangus, mis võib praeguste haigete vähenemise juures tekkida, eriti kui emotsionaalsed varud on kõik ära kulutatud ja ei ole nii, et homme läheme taas tavalise ambulatoorse töö juurde. See vajab lisameetmeid, ja selleks teeme juba praegu ettevalmistusi. Meil tulevad vastavad koolitused ja terviseameti vastav deklaratsioon, mida ambulatoorsetele vastuvõttudele ja uuringutele tulevad patsiendid peavad hakkama täitma. Haigla peab säilitama ka COVID-19 võimekuse.
Kas te mõtlete respiraatorite taaskasutamisele?
Saime Kuressaare ametikoolilt isetehtud maske, isegi ostsime kriisiolukorraks marlit (naerab) – hädaabinõuks, kui üldse midagi ei ole, on marlimask. Aga õnneks kaitsemaske ja respiraatoreid oleme pidevalt saanud juurde ja pole olnud olukorda, kus oleks maskidest reaalselt puudus. Hetkeseisuga meil on 86 000 kirurgilist maski. Seda tundub muidugi palju, teisalt, kui anname maskid kogu oma maja personalile ja meie patsientidele, kes tulevad ambulatoorsele vastuvõtule või uuringutele, siis jätkub varu kolmeksneljaks kuuks. Maskide kulu on väga suur ja maskide hind, mis seoses suurenenud nõudlusega on tekkinud, on ülimalt kallis.
Millised on põhisoovitused, kuidas hoida oma verd puhtana?
Mida parem on üldine organismi toonus, seda parem on vastupanu viirushaigustele. Tervislik toitumine, füüsiline aktiivsus, mittesuitsetamine, normaalne kehakaal.
Toitainetel on ka oma tähtsus, ehk kui vaatame foolhapet, B-12 vitamiini ja D-vitamiini, siis on inimestel, kes elavad vanadekodus või enamuse päevast veedavad toas, ikkagi vitamiini-, eriti D-vitamiini puudus. Saarlastel näen kummalisel kombel sageli foolhappe puudust. Foolhappepuudusest võivad olla põhjustatud aneemia või kehvveresus, vanematel inimestel esineb rauapuudus. Kõik toitained on olulised.
Ja siis C-vitamiin, nii-öelda kuum teema. Immuunrakud ehk lümfotsüüdid vajavad C-vitamiini palju suuremas kontsentratsioonis, kui on veres, seetõttu tuleb põletiku korral immuunrakkude funktsiooni parandamiseks C-vitamiini manustada veeni. Tablettidega ei saavutata vajalikku C-vitamiini kontsentratsiooni immuunraku sees. C-vitamiin toetab ka vereloomet ja omab teisi kasulikke toimeid: antioksüdantsed omadused, toime fagotsüütidele ehk õgirakkudele. Kokkuvõttes võib C-vitamiin aidata organismis alandada põletikku. Vitamiine ei tohi ületarvitada, kuid puuduse korral tuleb neid kindlasti anda juurde.
Milliseid toiduslisandeid ise võtate?
Olen võtnud D-vitamiini, B-grupi vitamiine ja multivitamiini komplekse. Praegu olen võtnud ka C-vitamiini, mitte muidugi veeni kaudu, vaid lisandina (naerab).
Kuidas füüsilist ja vaimset tervist hoiate?
Alates koroonakriisi algusest Saaremaal ei ole mul olnud võimalust tavapäraseks füüsiliseks aktiivsuseks, välja arvatud see osakondade vahel liikumine, aga kui olukord läheb rahulikumaks, siis saab ka enam tähelepanu pöörata füüsisele. Mulle sobivad nii kõnd, jooks kui rattasõit. Kindlasti tõstab toonust jõusaal ja mu lemmiksport tennis. Mul endal läbipõlemise tunnet küll ei ole.
Kuidas meie ühiskond võib muutuda sellest kriisist?
Mida kindlasti ei tohiks juhtuda, on hakata sildistama COVID-positiivseid või -negatiivseid. Kui COVID-positiivset inimest peetakse nagu pidalitõbiseks, kellest iga hinna eest tuleb eemale hoida, siis see oleks väga negatiivne signaal ühiskonnale. Kui COVID-19 haige on haiguse ära põdenud ja terveks saanud, on ta nagu iga teine terve normaalne inimene.
Kas leiate, et maailma teadlased ja ühiskond on hästi hakkama saanud selle kriisiga?
Keegi ei olnud selleks viiruspuhanguks päris valmis. Aga toetus, mis me oleme saanud Kuressaare haiglale, on erakordne ja märkimisväärne.
Ootasin suuremat haigestumist, palju suuremat haigete hospitaliseerimist. Õnneks pole ennustused tõeks saanud, aga kuidas edasi, mismoodi meie haigla statsionaarne ja ambulatoorne töö nüüd hakkavad välja nägema, selgub ikkagi siis, kui ambulatoorsete vastuvõttudega uuesti alustame. Kindlasti on kogu haigla maskides ja kõik teavad kätepesu tähtsust. Vastuvõttude aeg paratamatult desinfektsiooni tõttu pikeneb ja järjest enam hakatakse tegema kaug- ja videokonsultatsioone. Minul on sellest isiklikult kahju, arsti töös on nii oluline otsene inimlik kontakt.
Kui Eesti statistikat vaadata, siis riik sai õigeaegselt nii-öelda lukku. Massilist suremist Eestis ei ole. Pigem peaksime mõtlema, kuidas tulla normaalselt välja.
Kas pigem tuleb juba mõelda
lahendusi, kuidas uusi viirusi hakata tulevikus ära hoidma?
Viirushaigustest eemale hoida on väga raske, aga kriisist õppida on seda, et riigid ja teadlased peavad olema ausad. Kui tekib andmete varjamine, siis see maksab väga kurjalt kätte kõigile teistele ja ka lõpuks iseendale.
Kui oleksime teadnud, et see viirus on nii nakkav, siis tõenäoliselt oleksime saanud Saaremaal ära hoida paljude nakatumise ja säästnud elusid. Inimestel oleks soovitatud maske kanda varem. Testimine oleks olnud palju täpsem. Meile öeldi koroonaviiruse puhangu alguses, et teste vajavad vaid sümptomitega inimesed ehk kui sümptomeid ei ole, pole vaja testida. Seda oleks tehtud teisiti. Suur hulk sümptomiteta inimesi võivad samuti viirust levitada ehk olla nakkuskandjad, mis kahjuks on nüüdseks tagantjärele tarkus. Olukord tõestab ilmekalt, et mida varem tulevad teadmised, seda parem on ja sünnib vähem kahju. Et kui teadmised oleksid meil olnud olemas päeval 0, siis oleksime soovinud testida kogu oma personali, patsiendid ja hooldekodu.
Kelle vastutus see on? Hiina näidetel saime pildi olukorrast päris vara. Põhiline on ehk see, et EL ei suutnud ühiselt reageerida – kas asi on pigem poliitilist laadi?
See on väga kummaline, see ongi suur küsimus poliitikutele, ma ei ole pädev sellele küsimusele vastama, ma ei ole üheski parteis. Kui EL liikmesriikide erinevaid tegutsemistaktikaid vaadata, siis pigem see ongi suur poliitiline küsimus.
Vastata saab ka teisiti: kuna me ei tea, mis on õigem, siis meile on antud vabadus, et teatud asju tehakse üle Euroopa ühtemoodi ja teatud asju teistmoodi. Parim näide on Rootsi. Kas nad on tegutsenud õigesti või valesti? Rootsi on päästnud oma majanduse. Eesti majanduslik olukord on päris tõsine, eriti kui piirangud jätkuvad. Kokkuvõttes on peamine küsimus, kui palju inimesi sureb koroonaviiruse COVID-19 haigusesse ja mis on selle majanduslik hind.
Hirmus mõelda, et oleme suures osas ikkagi bakterid.
Einoh, tegelikult ongi, et kui vaatame eurooplaste kokkupuudet indiaanlastega, siis enamus indiaanlasi suri nakkushaigustesse, mida eurooplased neile Ameerikasse tõid. Ehk olgu bakter, viirus või algloom – kui meil selle vastu kaitset ei ole, siis me ei saagi selles keskkonnas elada. Inimene on evolutsiooni käigus adapteerunud, kohanenud keskkonda, kus ta elab. Mikroobid on osa meist. Immuunsussüsteem tunneb need ära ja tapab vaid kahjulikud mikroorganismid, mõni mikroob on ka kasulik. Oleme õppinud elama koos mikroobide ja viirustega.
Inimese genoomis on ligi viis protsenti viiruslikku päritolu. See fakt näitab, et oleme viirustega läbi inimkonna pika ajaloo pidevalt kokku puutunud. Kui vaadata suremust, siis mõni viirus võib olla palju surmavam kui on SARS-CoV-2. Koroonaviiruse hirmufaktorid on viiruse kõrge nakatamisvõime ning teadmatus.
Ja ka ilmselt see, et sümptomid on paljudel peidetud?
Jah, ka seda, et see on inimkonnale uus viirus, sellega puututakse kokku esimest korda.
Kas teil on lõpetuseks veel midagi öelda?
Ütlen, et pea püsti ja elage tervislike eluviisidega, et jätkata normaalset elu. Ärge unustage oma vanemaid, minge neile külla. Kui olukord stabiliseerub, siis võib minna vanemaid vaatama. Mask ette, käed puhtaks; ja saab ka kontaktivabalt vaatama minna või vajaminevaid asju neile viia.
Jah, seda ei tohiks olla, et üldse ei lähe vanemaid vaatama, sest äkki nad saavad nakkuse. Mis psühholoogilist hirmu vähendaks, oleks testimine, isegi tasuline. Loodan, et antikehade testid saabuvad ühe-kahe kuu jooksul. Antikehade leid organismis näitab, et kokkupuude viirusega on toimunud ja loodetavasti on saavutatud kaitsev immuunsus. Mind just huvitabki antikehade test, et kui suur osa meie populatsioonist on kokku puutunud COVID-19 infektsiooni põhjustava viirusega.
Kui vaatan testimiste arvu riigiti, siis Eesti on olnud tegelikult väga edumeelne. Võiks sellest koroonahirmust ühel hetkel ikka üle saada ja käituda mõistuslikult. Kui kohvikusse läheme, siis on teatud distants ja kui sellest kinni pidada, saab elu edasi minna.
Kuulake ka kindlasti professor Eero Vasara loengut Kuressaare haigla kodulehelt ja FB-st. Loengus on haiguse patoloogia väga hästi lahti seletatud. Koroonaviirus ei ole nii müstiline, kui veel kuu aega tagasi tundus.
Aitäh, ja olge terved.
