Oluline on mõista, et LDL-kolesterool või nn halb kolesterool, mida me kardame, ei kahjusta veresoone seina, kui ta ei oksüdeeru, seetõttu on oksüdatiivsel stressil väga suur roll.
Miks on oksüdatiivne stress nii oluline teema, kui me räägime südame tervisest?
Oksüdatiivne stress vähendab endoteeli ehk arterite sisekesta kaitsevõimet. Endoteeli funktsiooni häirumine on üks peamisi ateroskleroosi ehk arterilubjastumise väljakujunemise põhjuseid. Kahjustamata endoteelile ei teki lupjumist ega trombi. Hästi töötava endoteeliga saaks inimene elada vähemalt sada aastat või rohkemgi. Oksüdatiivne stress on kõikide teiste kardiovaskulaarsete teguritega sümbioosis, mistõttu üks soodustab teist. Oluline on mõista, et LDL-kolesterool või nn halb kolesterool, mida me kardame, ei kahjusta veresoone seina, kui ta ei oksüdeeru, mistõttu on oksüdatiivsel stressil väga suur roll.
Mida toob endaga kaasa oksüdatiivne stress?
Oksüdatiivne stress soodustab erinevate haiguste teket. Kõige raskemad on nende hulgas südameinfarkt ja ajuinsult, samuti Alzheimeri tõbi, vähkkasvajad, erinevad autoimmuunsed haigused, liigesehaigused. Samuti kiirendab see vananemist. Oksüdatiivne stress mõjub ka nii südamele kui arteritele. Arterites tekitab oksüdatiivne stress düsfunktsiooni endoteelis, mis on nii arterite kui veenide sisekesta kaitsev rakukiht. Lupjumise seisukohalt on eriti tähtsad just arterid, sest veenid praktiliselt ei lupju. Kui endoteel on terve ja kahjustamata, siis veresoontes ei teki lupjumist ega trombi. Endoteel toodab aineid, mis kaitsevad veresoone seina ja tekitavad arterite lõõgastumist – nendest kõige tuntum on lämmastikoksiid, samuti prostatsükliin. Ideaalvariandis võiks see hoida veresooned vähemalt sajanda eluaastani korras.
Halb kolesterool on üks olulisemaid arterite kahjustajaid, aga ka see ei tee seda enne oksüdeerumist. Oksüdeeritud halb kolesterool tungib veresoone seina ja tekitab lupjumist. Nii et oksüdatsioonil on suur tähendus. Vananedes tekib paratamatult arterites mingi lupjumine, aga kui naastud on siledaseinalised ja tugevad, siis see läheb väga aeglaselt edasi ega pruugi üldse avalduda. Inimene võib elada sada aastat vanaks ja tal ei teki infarkti ega insulti. Oksüdatiivne stress põhjustab ka südame kahjustumist. See tekitab
müokardis verevaeguse ja põhjustab südamelihase rakkude kärbumist, kahjustust. See tingib südamepuudulikkuse ja südame rütmihäirete teket.
Millised on tänapäeval peamised oksüdatiivse stressi tekitajad?
Oksüdatiivset stressi soodustavad põhiliselt suitsetamine, alkoholi tarbimine ja kuritarvitamine, rasvane ja suure suhkrusisaldusega toit, vähene liikumine, psühhosotsiaalne stress, radiatsioonikiirgus ning õhusaaste. Keskkonna mõju oksüdatiivse stressi allikate hulgas muutub järjest suuremaks. Viimasel Euroopa Kardioloogide Seltsi kongressil rõhutas seltsi president, kuidas keskkonna saastumine on muutunud sama suureks südame-veresoonkonnahaiguste probleemiks kui suitsetamine.
Kas veresoonte seisukorda saab parandada?
Kui oksüdatiivse stressi toimel on kahju tekkinud, siis seda saab osaliselt tagasi pöörata. Südamesõbraliku dieedi, kehalise aktiivsuse, üldise stressitaseme alandamisega, suitsetamisest ja alkoholist loobumisega saame oksüdatiivse stressi taset alandada ning võtta ära edasise kahjustava toime. Võime nõnda infarkti teket kaugele edasi lükata või vältida selle kordumist. Tüsistuste oht on ülisuur, kui patsiendil on juba üks infarkt olnud.
Millised on peamised antioksüdandid, mis peaksid kindlasti südame tervise hoidmiseks igapäevaselt toidulaual olema?
Kõige olulisemad antioksüdandid dieedis on puu- ja köögiviljad, roheline tee, oliiviõli, punane vein. Piisav kogus antioksüdante toidus oleneb inimese kehamassist. See võiks olla 8000 kuni 11 000 ühikut päevas. Keskmise naise piisav kogus on 8000 ühiku ja keskmise mehe kogus 11 000 ühiku juures. Väga palju sõltub meil Eestis puu- ja eriti köögiviljade tarbimisest. Esimene valik on piisav kogus antioksüdante kätte saada toidulaualt, aga arvestatav variant on tarbida neid ka toidulisanditena. Tavaliselt jääb Eesti inimesel antioksüdante toidus väheks, seepärast on toidulisand omal kohal.
Kolesterooli taseme langetamiseks on soovitatud alternatiivselt statiinidele punase riisi kapsleid ehk monakoliin K toidulisandit. Seda toidulisandit ei ole soovitatud kasutada üle 70-aastastel. See hoiatus toote peal on tekitanud palju segadust nii arstide kui patsientide hulgas. Kuidas seda kardioloogina kommenteeriksite?
Minu arvates ei ole sisulist argumenti, miks monakoliin K toodet ei saa eakamatel patsientidel kasutada. Düslipideemia ravijuhiste järgi tuleb eakatel patsientidel statiinravi alustada vaid väga suure kardiovaskulaarriski korral. Üle 70-aastastel on väga suur tähendus ravitulemuse aspektist toitumisel. Mitmed toidulisandid sisaldavad lisaks monakoliin K-le teisi kolesteroolitaset langetavaid ja artereid kaitsvaid komponente. Kahjuks on suuri uuringuid toidulisanditega tehtud vähe. Ainsas juhuslikustatud uuringus leiti monakoliini saanud südamehaigetel patsientidel tüsistuste riski langus 45%. Äsja lõppenud Euroopa Kardioloogide Kongressil raporteeriti Hiina meditsiini 11 ürdist koosneva ekstrakti häid ravitulemusi ulatuslikus uuringus südamepuudulikkusega haigetega.
Kolm kõige tähtsamat soovitust, et hoida oma südame tervist:
1. Valida tervislik toit Vahemere dieedi näol. Oliivõli, pähklid, kalatoidud, puu- ja juurviljad.
2. Tegeleda regulaarselt füüsilise aktiivsusega: minimaalselt 30 minutit reibast kõndi päevas (kõnnikiirus umbes 5–6 km/h), lisaks 2–3 korda nädalas aktiivset treeningut kestusega poolteist tundi.
3. Mitte suitsetada ega kuritarvitada alkoholi (seejuures pöörata tähelepanu ka stressi maandamisele ja piisavale unele).
