Uneapnoe all kannatajatel tõuseb pidevalt vererõhk vaatamata ravile. Vererõhu tõus hapnikusisalduse langusega veres suurendab südameinfarkti ja ajuinsuldi ohtu.
Kaasaja maailmas, kus on suurenenud vaimne stress ning toitumishäired koos rahvastiku ülekaalulisusega, esineb suurel osal elanikkonnast unehäireid, rasketest eelkõige uneapnoed. Lisaks avaldavad mõju keskkonna saastatus plastiku ja erinevate kemikaalidega ning ka globaalsed pinged lisandunud terrorismiohuga seni rahulikes maades. Kergemaid unehäireid, millest kõige sagedasem on niinimetatud rahutute jalgade sündroom (rahvusvaheliselt tuntud lühendina RLS), põhjustavad nii tööpinge kui isiklikud mured. Arenenud maades on tendents unehäirete esinemissageduse tõusule, mistõttu vajatakse üha rohkem unehäiretele spetsialiseerunud arste, unetehnikuid ning raviasutusi.
JÄRGNEVALT VAATLEME ERINEVAID UNEHÄIREID, ALUSTADES KERGEMATEST.
Uinumisraskused ja une säilitamise raskused
Sellise häire puhul ei suuda inimene paari-kolme tunni jooksul uinuda või ärkab mõne tunni pärast keset ööd ega suuda uuesti magama jääda. Enamiku juhtudest on põhjus muretsemine eluolu ning töökorralduse pärast: isiklikud ja pereprobleemid, tugev mürataust, tööpinge ja üle jõu käivad tööülesanded. Uinumisraskuse üks põhjus võib olla ööpäevatsükli häire: organismis ei vallandu õigeaegselt või piisavalt niinimetatud unehormooni – melatoniini.
Une aeg ja kestus. Keskmiselt vajab täiskasvanud inimene kuus-seitse tundi uneaega. Uuringute põhjal on leitud, et naiste ööpäevane unevajadus on meeste omast umbes tunni võrra pikem. Unevajadus ei sõltu oluliselt sellest, mis kell magama minnakse, vaid olulised on tegelikult magatud tunnid, mitte lihtsalt voodis lamamine. Ööpäevase une vajadus erineb indiviiditi mitu tundi, kuid tõsiselt ei tule võtta sageli kohatavat väidet, et lamati voodis kogu öö minutitki magamata. Täpsemad uuringud avastavad sellistel juhtudel, et lamamise ajal siiski mingil hetkel magati, ilma et inimene ise seda ei märganud.
Omaette keeruline teema unehäiretes on depressioon, mida kaasajal esineb laialdaselt. Unearstidele on depressiooni diagnoosimine ja ravi keeruline, mistõttu peaksid seda diagnoosima ja ravima psühhiaatrid käsikäes kogenud psühholoogidega. Elus kohtab paraku lihtsustatud lähenemist depressiooni põhjustele ja ravile. Tihti määravad üldarstid depressioonivastaseid ravimeid (antidepressante) vaid patsiendi enese kinnituse peale, et tal on depressioon. Tulemus võib olla olemasolevate unehäirete süvenemine või kaebuste iseloomu muutumine. Teemaga haakub rahustite (trankvilisaatorite) sage kasutamine. Esineb rohkesti rahustite väärkasutamist – organismi harjumisel ravimiga tekib vajadus üha suuremate rahustiannuste järele. Olukord muutub eriti probleemseks, kui rahusteid tarvitatakse koos alkoholiga. Tulemus on kiirelt tekkiv ravimisõltuvus, olemuselt üks narkomaania vorm.
Unerohtude ehk uinutite kasutamine on kaasajal laialdane ning kergemate uinumishäirete või une säilitamise probleemide korral ka üsna ohutu. Siinkohal varitseb sama oht nagu rahustite puhul –üha suuremate annuste kasutamisel tekib samuti ravimisõltuvus.
Uinuti ja alkoholi samaaegne tarvitamine võib põhjustada segasust raskete psühhooside tekkeni. Osal juhtudest küll psühhoose ei teki, kuid narkomaanialaadse sõltuvuse kujunemise oht on suur. Tasub teada, et enesetappude (suitsiidide) puhul on sageli tegemist rahusti või uinuti manustamisega koos alkoholiga.
Rahutute jalgade sündroom (RLS).
Lihtsustatult on tegemist lihaste tahtmatute ehk kontrollile mittealluvate tõmblustega, mis põhjustavad öist vähkremist. Sagedamini on lihastõmblused reie- ja säärelihastes. Sellised inimesed pole öö jooksul saanud end välja puhata ja päevase uimasuse tõttu on töövõime häiritud. Kergemal juhul aitavad õhtused soojad jalavannid või dušš soovitavalt koos magneesiumitablettidega. Raskemate juhtude kindlakstegemiseks kasutatakse une parameetrite registreerimist spetsiaalse seadmega – polügraafiga. Raskemate vormide puhul on kasutusel spetsiaalsed ravimid, mida tohib esmakordselt määrata vaid unearst.
Obstruktiivne uneapnoe – kõnekeeles on uneapnoe seisund, kus magamise ajal keelepära lõtvub ning taha neelu suunas vajudes sulgeb hingamisteed. Sellised haiged norskavad praktiliselt kõik, ajuti hingamine seiskub täielikult ja hingamise taastumisel on kuulda norsatust. Uneapnoe all kannatavad peamiselt ülekaalulised jämeda kaelaga isikud, kuid vahel on erandeid. Samuti tasub teada, et kõigil norskajatel ei esine uneapnoed – hingamisteed ei sulgu täielikult. Uneapnoe efektiivseim ravi on võimalik spetsiaalse kompaktse aparaadiga, mis annab magades hingamisteedesse kerge ülerõhu ning hoiab hingamisteed avatuna. Meetod on väga efektiivne, kuid nõuab kohanemist, millega üksikutel patsientidel on raskusi.
Eestis tegelevad uneapnoe diagnoosi ja raviga sageli kopsuarstid (pulmonoloogid), ehkki see ei ole kopsuhaigus.
Narkolepsia on harva esinev närvisüsteemi häire, mis ei ole seotud narkootikumidega. Narkolepsiale on iseloomulikud ootamatud uinumised ebatavalistes kohtades ning olukordades. Narkolepsiahaige võib ootamatult uinuda näiteks tänaval seistes ja oodates, samuti autoroolis, kui on tegemist monotoonsete ja rahulike liiklusoludega.
Suurem narkolepsiapuhangu põhjustaja Euroopas, kui järsku haigestus üle kümne tuhande inimese, oli aastate eest üks ebaõnnestunud gripivaktsiin. Hilisematel gripivaktsiinidel pole õnneks nii rasket kõrvaltoimet ilmnenud. Paratamatult püsib hooajaliste viirusinfektsioonide vastu kiiruga väljatöötatud vaktsiinide puhul ettearvamatute tüsistuste oht, sest kaugtulemusi ei ole sajaprotsendilise kindlusega võimalik ette näha.
UNEHÄIRED JA RASKEMAD HAIGUSED
Üheks raskemaks ning samas levinud unehäireks on uneapnoe, mis esineb tunduvalt sagedamini ülekaalulistel, tihemini meestel. Uneapnoe puhul on tegu ajutise hingamisteede sulgusega lõtvunud keelepära tahalangemisest, mille tõttu tekib organismis hapnikupuudus. Kuni kümnesekundilised hingamispausid ei ole veel ohtlikud, kuid keskmise raskusega uneapnoe puhul ulatuvad hingamisseiskused minutiteni. Raske uneapnoe vormiga haigetel esineb neid hingamisseiskusi öö jooksul kümneid, mis viib organismi kurnatuseni ja sealt edasi ohtlike haigusseisunditeni. Uneapnoe all kannatajatel tõuseb pidevalt vererõhk vaatamata ravile. Vererõhu tõus hapnikusisalduse langusega veres suurendab südameinfarkti ja ajuinsuldi ohtu. Eriti suur on oht kõrgenenud kolesteroolitaseme, diabeedi ning neerude funktsiooni häiretega isikutel. Samuti on tihe seos öösiti tekkivate raskete südame rütmihäirete ja uneapnoe vahel. Selge on, et öised äkksurmad on sagedased just uneapnoe haigetel.
Uneapnoe kahtlusel suunatakse transpordivahendite juhid kontrollile unearsti juurde. Õnneks ei tähenda uneapnoe diagnoos automaatselt töötamisõigusest ilmajäämist, sest ravi spetsiaalse ülerõhuseadmega kõrvaldab uneapnoest tingitud nähud.
Vähem ohtlikud unehäired on rahutute jalgade sündroom ning uinumise ja une säilitamise raskused. Kuid ka nende unehäirete puhul on tulemus töövõime langus, mis avaldub päevases unisuses, väsimuses ja kontsentratsioonivõime languses. Kui nimetatud kaebused seostuvad unehäiretega, on unearsti konsultatsioon kindlasti vajalik, et määrata adekvaatne ravi.
Kaasajal on tekkinud uued unehäireliigid, mis enamasti tulenevad erinevate stimulaatorite, ergutite ja narkootikumide kasutamisest. Kõige süütum on kofeiiniga liialdamine eesmärgiga olla kaua ärkvel. Tõsisemaid probleeme ilmneb seoses narkootikumide tarvitamisega. Enamlevinumad on niinimetatud diskonarkootikum Ecstasy ja kokaiin. Kokaiin kuulub tugevate narkootikumide hulka ja selle kasutamine töövõime stimuleerimiseks on seotud järk-järgult tekkiva sõltuvusega. Ka kõigile teada-tuntud alkohol omab annusest ja indiviidist sõltuvalt unele väga erinevat mõju. Tavaliselt soodustab väike alkoholikogus uinumist, kuid soovitud toime kestab tihtilugu vaid mõne tunni. Suured alkoholikogused võimaldavad küll kaua magamist, kuid põhjustavad ebafüsioloogilise, narkoosiga sarnaneva une ega võimalda organismil täielikult taastuda. Loomulikult on alkoholi toime unele indiviiditi erinev, sõltudes kehakaalust, vanusest, alkoholi kasutamise staažist, soost ja veel mitmest faktorist. Eraldi teema on alkoholism kui kõige sagedasem sõltuvushaigus lääne tsivilisatsiooniga maades.
Seega ei saa alkoholi ega narkootilisi aineid unehäirete leevendamiseks soovitada.
KOKKUVÕTTEKS
Unehäirete skaala on lai. Sagedase esinemise tõttu eelkõige arenenud maades kujutavad need endast tervishoiusüsteemile märgatavat lisakoormust, sest nõuavad spetsialiseerunud meditsiinipersonali ja vastavaid asutusi. Raskemate unehäirete (uneapnoe) ravis kasutatavad seadmed on suhteliselt kallid, lisades täiendava kulu haigekassadele, ravikindlustustele või kindlustamata isikutele.
Kuid veel olulisem on just uneapnoe haigetel raskete haiguste tekke oht – vererõhutõbi (hüpertoonia), südame- ja ajuinfarkt.
Unearstide soov: head ja rahulikku und!
