Paljud on muutunud kodu-kontor-kodu elustiili esindajateks ja vaatamata ilusatele päikeselistele ilmadele on ikka defitsiidi tekkerisk olemas.
Teine põhjus on toitumisharjumused. Kõrge loodusliku D-vitamiini sisaldusega saadused – näiteksnerinevad kala- (forell, lõhe) ja taimsed toiduained (näiteks seened) ei ole kuigi populaarsed, eriti noorte hulgas. Loomulikult peame arvestama ka meie geograafilist asukohta, kus päikesekiirguse tase sügisel ja talvel on D-vitamiini tekkeks ebapiisav. Negatiivset mõju omavad ka UV-kaitsega päikesekreemide kasutamine ning riietumistavad. Saame olukorra, kus looduslikud allikad on valdavalt minimaliseeritud ning tekib D-vitamiini defitsiit ehk puudulikkus.
D-VITAMIINI EI SALVESTATA PIKAKS PERIOODIKS
D-vitamiini ainevahetus on kiire ja vajaduspõhine. Suurematel füüsilistel koormustel vajadus kasvab. Kasvueas on D-vitamiini tasakaalustatud varude olemasolu eriti kriitiline luukasvu tagamiseks ja kvaliteetse luukoe arenemiseks. Lühiajaline viibimine puhkusereisil ei pruugi lahendada pikaajalist defitsiiti, sest tekkinud depood kasutatakse suhteliselt kiirelt ära.
Võrreldes riikidega Lõuna-Euroopas on meil päikeseliste päevade ja talvise päikesekiirguse koguhulk väiksem. Samas on ka lõunapoolsetes riikides oht D-vitamiini defitsiidiks, sest tööharjumused on muutunud ka seal. Paljud on muutunud kodu-kontor-kodu elustiili esindajateks ja vaatamata ilusatele päikeselistele ilmadele on ikkagi defitsiidi tekkerisk olemas.
Tegelikult piisab tunnist-kahest päevas, et tagada piisava varu sünteesiks, eeldusel, et on piisavalt päikesekiirgust. Loodusliku liigse ehk ülemäärase kogusega saab keha väga ilusti hakkama. Loodus on loonud meile kaitsemehhanismid, näiteks naha pigmentatsioon ja sünteesi pidurdumine ehk depoosid ei täideta üle. Samas on suukaudsete preparaatide tarvitamisel ülemanustamise risk olemas.
Eestis läbiviidud (avaldamata materjal) uuringute järgi on loomulikud depood langustrendis juba oktoobri alguses. Märtsiks on need pea täielikult tühjenenud. Praegused teaduslikud seisukohad leiavad, et soovitav on hoida 25(OH) D (D-vitamiini vereseerumis mõõdetav vorm) tase 75 nmol/L või kõrgemal, samas üle 100 nmol/L ei peeta enam olulist lisaefekti andvaks. 75 nmol/L on vajalik kõigi D-vitamiini teadaolevate oluliste funktsioonide täitmiseks. Oluline on proovida hoida sarnast taset kogu aasta. Väga kriitilised on 25 nmol/L või madalamad näitajad. Seda nimetatakse kriitiliseks defitsiidiks.
ERINEVAS VANUSES VAJALIKUD ERINEVAD KOGUSED
Probleemiks on keerukad dieedid, kus on piiratud rasvade sisaldus toidus (D-vitamiin on rasvlahustuv) või on vastupidi liiga kõrge rasvasisaldusega dieedid. Ülekaalulistel on sageli D-vitamiini verenäitajad madalad, kuid rasvkoes ladestunud varud on suured. Rasvkoest kättesaamine on keeruline halva verevarustuse tõttu. Kiirel kaalulangetamisel peab olema ettevaatlikum, kuna siis vabaneb rasvkoesse ladestunud D-vitamiin ning lisamanustamisel võib tekkida kergemalt üledoseerimine. Kõrgemas vanuses on vajadus sarnane täiskasvanuga, välja arvatud üle 70 eluaasta, kus päevane soovitav annus on natuke kõrgem (vaata soovituslikke annuseid). Lastel on vajalikud päevaannused umbes kolmandiku kuni poole võrra väiksemad kui täiskasvanul.
Laste vajadused on väiksemad, kuna nende kehakaal on väiksem ja ainevahetus teistsugune võrreldes täiskasvanutega. Eestis on kasutusel rahvusvahelised soovitused D-vitamiini manustamiseks eagruppide kaupa. Soovitavad profülaktilised päevaannused on järgmised: alla aasta 400 IU-d, üks kuni kolm aastat 600 IU ja maksimaalselt 2500IU-d, neli kuni kaheksa 600 IU ja maksimaalselt 3000 IU-d. Mehed ja naised 9-70 eluaastat 600 IU-d ja maksimaalselt 4000 IU-d ning 70+ 800 IU-d ja max 4000 IU. Ka raseduse ja imetamise ajal on soovitavad päevaannused täiskasvanutega sarnased. Maksimaalse annuse all mõistetakse tänapäevaste seisukohtade järgi ohutud profülaktilise tarvitamise ülempiiri.
Regulaarne kontakt päikesekiirgusega ja õige toitumine tagab olulise osa loomulikust D-vitamiinist. Sügisel on soovitav alustada lisamanustamist, kui töö- ja elustiil on rohkem siseruumidega seotud või on tegu raske füüsilise tööga. Ka sportlikel inimestel on soovitav kaaluda lisamanustamist, kuna lihased tarbivad osa varudest. Oluline on kindlasti teada oma loomulikku D-vitamiini taset ja vajalikku lisamanustamisvajadust. See on kõigil natuke erinev.
KANDA ERINEVAD ROLLID
D-vitamiini on olemuselt hormoon, millel on palju ülesandeid. Puuduse korral lülitatakse välja alguses vähemolulised ja hiljem juba olulised ülesanded. Tuntud on tähtis roll luuainevahutuses, samas vähem teatakse seost immunsüsteemi ja lihastööga ning depressiooniga. D-vitamiini retseptorid ehk kontakmolekulid raku pindadel on praktiliselt kõigis inimkeha kudedes, seega kui on olemas kontaktpind, esineb ka looduse poolt mõeldud vajaduspõhisus.
Tõsise ja pikajaalise vaeguse korral on oht varasemale osteoporoosi (luuhõrenemismurrud vanemas eas, väsimusmurrud noortel) tekkele, samuti on kõrgenenud risk viirusinfektsioonidele (näiteks gripilaadsed infektsioonid) ja immunhaiguste (näiteks diabeet) tekkele.
