Ligi pooled EMOsse pöördunud patsiendid kuuluvad rohelisse või sinisesse triaažikategooriasse, mis üldjuhul ei nõua kiireloomulist abi. Inimesel võib jällegi olla raske oma seisundi tõsidust objektiivselt hinnata ning kui äkitselt tekkinud sümptomid nagu näiteks hingamisraskuse või teadvusekaotus vajaksid kohest arsti sekkumist, siis kergemate tervisemurede korral tasub konsulteerida pereõe, -arsti või nõuandeliiniga 1220 meedikuga.
Tervisekassa taskuhäälingu uues osas räägivad erakorralise meditsiini arstid, millal on õige hetk pöörduda EMOsse ja millal tuleks abi otsida hoopis mujalt. Lisaks selgitatakse, milline on praegune olukord erakorralise meditsiini valdkonnas, milliste väljakutsetega silmitsi seistakse ning millised on potentsiaalsed lahendused. Saatekülalisteks on Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juht Marit Märk ning erakorralise meditsiini arst-resident ja Tartu kiirabi arst-brigaadijuht Ralf Raava. Saadet juhib Sander Rajamäe, Tervisekassa tervisekommunikatsiooni osakonnast.
Terviseprobleeme, mis vajaks erakorralist arstiabi või sekkumist seob Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst-resident Ralf Raava sõnul üldjuhul faktor, et need on tekkinud äkitselt. „Eluohtlikumad seisundid on näiteks hingamisraskused, mille tõttu inimene tunneb suurt õhupuudust. Samuti olukord, kui patsiendil on vereringehäire, mille sümptomid on üldjuhul teadvusekaotus, kahvatu nahk ning jõuetus. Südame rütmihäired, kõrge palavik, mis ei allu palavikualandajatele, teadvusehäire (sh segadusseisund) aga ka krooniliste haiguste järsk ägenemine on olukorrad, kus inimene võiks pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.“
Need äkitselt tekkinud terviseprobleemid liigituvad peamiselt oranži või punasesse värvikategooriasse, mida on kokku viis. Juba mainitud punase triaažikategooria puhul peab patsient saama kohest arstiabi ehk tema seisund on kriitiline. „Oranži triaažikategooria on potentsiaalselt eluohtlik seisund ning inimene peab saama arstiabi 15-minuti jooksul. Kollase kategooria puhul võib inimene oodata kuni ühe tunni, rohelise korral kolm tundi ning sinise puhul hindame, et inimene ei vaja erakorralist sekkumist. Üldjuhul on inimesel siis kas puuk, pind, pisikene haav või ka pikalt kestnud tervisekaebus ning sel juhul võib vastuvõtuni oodata kuni kuus tundi. Kui aga osakonnas on parasjagu suur koormus, võib see aeg osutuda ka pikemaks,“ selgitas Raava.
Nagu viitavad andmed, siis pea pooled patsiendid, kes erakorralise meditsiiniosakonda pöörduvad on rohelise või sinise triaaži patsiendid. Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhi Marit Märk hinnangul on ligemale 50% pöördunutest on rohelise või sinise triaažikategooria patsiendid, kellest omakorda vähem kui pooled võiksid arstiabi saad alternatiivsel teekonnal. „Need on patsiendid, kes ei ole kontakteerunud või saanud kätte oma perearsti, hinnanud oma tervisemure tõsiseks ja teinud otsuse pöörduda EMOsse ilma kaalumata vahepealseid etappe, milleks on näites perearst või nõuandeliin 1220.“
Tema sõnul on numbrid paraku viimase nelja aasta jooksul kasvutrendis ning tänaseks on vajalik võtta kasutusele meetmeid, mis aitavad arstide töövoogu ja -protsesse paremini juhtida. „Nagu näiteks perearstisüsteemis on arendatud õdede iseseisvaid vastuvõtte, näeme ka meie, et tulevikus võiksid rohelise ja sinise triaaži patsiente käsitleda erakorralise meditsiini õde,“ lisas Märk.
Seejuures on konkreetne fookus parima abi pakkuma inimestele, seda õiges kohas ning õigel ajal. „Kui me tegeleme pea pooltelt juhtudel mitte erakorralise tööga, siis paratamatult see ressurss ja võimekus patsiente käsitleda võib lahustuda. Inimene on kõige parem selles, mida ta kõige rohkem teeb – kui erakorralise meditsiini osakonnad tegelevad järjest rohkem sellega, mis ei ole nende profiil või eesmärk, siis paratamatult kaotab see oskust ja ressurssi EMOs. Isepöörduvate patsientide hulk on viimastel aastatel murettekitavalt tõusnud. Samas viimaste aastate võrdluses kiirabi poolt hospitaliseeritud patsientide arv on püsinud enamjaolt muutumatuna. Ehk teisisõnu, raskete patsientide arv on jäänud samaks,“ ütles Ralf Raava.
