Toit on meie vahetu kontakt väliskeskkonnaga, kütus, millest saame vajalikke ehitusmaterjale, et keha areneks, uueneks, paraneks.
Tööl puutun kokku eakate patsientidega vanuses üle 65-aasta. Meie paremad elamistingimused ja meditsiiniline abi annavad elule aastaid juurde ja suur eesmärk on anda juurde ka elukvaliteeti.
Olen tasakaalustatud toidu propageerija. Toit on meie vahetu kontakt väliskeskkonnaga, kütus, millest saame vajalikke ehitusmaterjale, et keha areneks, uueneks, paraneks. Toidus on ka – koguselt küll vähe – eluliselt väga tähtsad komponendid mikrotoitained, mille roll on erinevates metaboolsetes protsessides hoida keha funktsionaalselt optimaalses töökorras. Organism peaks saama tasakaalustatud toidust kõik vajaliku.
Kui organism vananeb, siis muutuvad erinevad protsessid aeglasemaks – normaalse vananemisega kaasneb organreservide vähenemine, homeostaasikontrolli nõrgenemine, mis omakorda võivad tingida, et võib tekkida puudujääk elementidest, mis on eluks olulised. See ei ole reegel – üldiselt kehtib, et täisväärtusliku toidulauaga isik saab sealt kätte vajaliku. Teatud grupid on aga defitsiitide kujunemisest rohkem ohustatud.
Suurenenud toitumuslikud vajadused võivad olla tingitud erinevatest faktoritest. Mida eakam inimene, seda suurem on tõenäosus, et tal on kaasuvad kroonilised haigused ja ta tarvitab ravimeid. Nii haigused kui ravi võivad tingida erinevaid toitumuslikke vajakajäämisi, näiteks maohappe alandajate pikaajaline tarvitamine. Vett väljutavad ravimid diureetikumid võivad kaasa viia ka vajalikke vitamiine-mineraale.
Teatud mikroelementide puudujääk, defitsiit võib põhjustada häireid. Vitamiinide ja mineraalide puudust peaks vältima, aga uisapäisa lisandite tarvitamine ei ole põhjendatud. Tuleks nautida söömist ja järgida põhimõtet: süüa, et elada, mitte elada, et süüa.
PUUDUJÄÄGI SAGEDASEMAD TAGAJÄRJED
Sisearstina puutun kokku kõige rohkem kehvveresuse ehk aneemiaga, kui hemoglobiin on langenud. Sel puhul peab kindlasti pöörama tähelepanu, et võib olla välja kujunenud raua- või vitamiindefitsiit ehk siis B12-vitamiini või foolhappe defitsiit eraldi või kombineerituna.
B12-vitamiini defitsiiti on seostatud ka kognitsiooni langusega, samuti mõningaid muid sündroome.
D-vitamiini ja kaltsiumi vaegus võib olla seotud osteoperoosiga. On leitud, et D-vitamiini lisaks tarvitamine on tõesti tulemuslik. Samuti peaks tähelepanu pöörama kaltsiumi sisaldusele dieedis ja vajadusel seda lisaks tarvitama, et inimene saaks kätte optimaalse päevase koguse.
Vitamiinide-mineraalide puudus võib immuunsüsteemi toimimist mõjutada sügavamate defitsiitide korral. Ei saa aga välja tuua, et ühe vitamiini defitsiit toob kaasa sagedasema haigestumise.
Näidatud on, et D-vitamiinil on kindlasti immuunsüsteemi reguleerimises väga oluline roll ja samuti on selles osas erinevaid infokilde tsingi puhul.
Vitamiinide-mineraalide defitsiidi kujunemist ei pea kartma – tuleb hoida objektiivset meelt, usaldada teaduspõhist informatsiooni ja mitte langeda turunduse lõksu.
MILLEST DEFITSIIT VÕIB TEKKIDA?
Mida vanemaks saab inimene, seda rohkem tulevad päevakorda teemad, millele varasemas elus ei mõtle. Võimalik, et patsient ei saa mingil põhjusel endale toitu valmistada. Või ta lihtsalt ei taha seda süüa ja organismi füsioloogilistest muutustest tulenevalt on tal raskusi, et seda toitu seedida, omastada.
Eakate hulgas esineb enim tahtmatut kaalukaotust, mis toob kaasa suurenenud alatoitumuse riski. Võib kujuneda kerge kuni raske mikro- ja makrotoitainete defitsiit. Eakad söövad vähem ja üks oluline põhjus on isutus, mida inimene tihti ise tähele ei pane. Närvisüsteem on kohanenud ealiste muutustega ning vähenenud on maitse- ja lõhnatundlikkus. Kuna retseptorid on tuimenenud, ei pruugi tekkida isu ka sööki nähes. Samuti on aeglustunud mao tühjenemine ehk kõht püsib kauem täis ja teistpidi tekib varem täiskõhutunne ehk kõht saab varem täis. Seega võib eakas vähem süüa, kui tal oma energiavajaduse katmiseks tegelikult vaja oleks.
Eakad on erineva aktiivsusega – mõni on üsna passiivne, kuid mõni elab täiel rinnal, mis tähendab erinevat energiakulu. Sealt võivad olla tingitud erinevad vajadused. Vanuse lisandudes on tavapärane lihaste atrofeerumine – lihasmassi vähenemisest tulenevalt on vähenenud energia kulutamine ja vajadus. Erinevate krooniliste haigustega kaasuvalt võivad kujuneda erinevad kroonilised seisundid – kahheksia ehk anabolismi ja katabolismi tasakaaluhäire, millega kaasneb samuti alatoitumus.
Suurimad mõjurid selliste muutuste tekkeks nagu isutus või soovimatus-suutmatus süüa, on onkoloogiline haigus ja depressioon. Samamoodi on eakatel individuaalsed eelistused toidulauale.
Kui patsient ei saa või ei taha süüa, kas on olemas superpill, mis võiks tagada kõik vajaliku, nii et toidulauale ei peaks tähelepanu pöörama? Ei ole. Üldjoontes ei ole tõestatud, et vitamiinide lisaks tarvitamine oleks tulemuslik, samas võime mineraalainete ületarvitamisega tekitada organismile kahju. Vitamiinide ja mineraalide lisaks tarvitamine peaks kindlasti olema läbimõeldud.
VITAMIINIDE ALLIKAS OLGU TÄISVÄÄRTUSLIK TOIT
Vitamiinide vastu on huvi tuntud aastasadu – alates ajast, mil egiptlased said aru, et maksa söömine millegipärast aitab pimedas paremini näha. Või kui leiti, et skorbuudi vastu millegipärast aitab tsitruseliste söömine.
Tartus toimetanud vene arst Lunin tegi 19. sajandi lõpul väga ilmeka katse. Ühele hiirte grupile andis ta toitaineid eraldi ja teisele andis piima. Piimagrupp elas paremini. Siit nähtub ilmekalt, et toit kui selline aitab elada, mitte komponendid üksikult.
Vitamiinid on asendamatud bioaktiivsed ained. Bioaktiivsus tähenda seda, et neil on ülioluline roll erinevates bioaktiivsetes protsessides ja nende defitsiit tekitab ka pöördumatuid häireid organismi talitluses. Vitamiinid on eluliselt tähtsad organismi funktsioneerimises, aga neid on vaja väga väikeses koguses. Enamiku vitamiinidest saamegi toidust. D-vitamiini sünteesime ka päikesevalguse toel nahas. Soolestikus toodetakse mikroobide toimel mingil määral ka K-vitamiini.
Vitamiinide allikaks on ennekõike täisväärtuslik dieet. Defitsiitide riski tõstavad alkoholi liigtarvitamine, suitsetamine, polüfarmakoteraapia. On leitud võimalik seos kergete defitsiitide ja krooniliste haiguste vahel, näiteks ateroskleroosi süvenemise, vähi tekke ja osteoporoosiriski. Sellegipoolest ei ole vitamiinide asendusravi roll olnud uuringutes ilmne.
Uuringute alusel arvatakse, et vitamiinide defitsiidid esinevad kõige sagedamini just vanurite eagrupis. Puudub kindel informatsioon, et madala vitamiinitasemega isikul aitab teatav asendus ennetada haigusi. Esinevad aga teatavad olukorrad, mil vitamiinitaseme testimine on õigustatud – D-vitamiini tase osteoporoosiga patsientidel ja B12-vitamiini tase kognitsioonilangusega patsientidel.
B12-vitamiin on oluline vesilahustuv vitamiin, mis osaleb foolhappe metabolismis, nukleiinhapete ja müeliini sünteesis, erütrotsüütide ja naha normaalses arengus. B12 on seega väga oluline vereloomes ja närvisüsteemi toetamises ja arengus. Defitsiiti esineb vanemas eagrupis 10–20 protsendil. Tihtipeale on põhjuseks eapuhuse maohappe produktsiooni häirega kaasnev imendumise vähenemine.
B12-vitamiini varu on organismis väga pikaks ajaks. Peamiseks allikaks on loomsed produktid, vähem ka taimsed. B12-vitamiini taset kord aastas võiks vanemas vanusegrupis määrata, ja kindlasti alkoholi liigtarvitajatel, veganitel ja ulatuslike seedetrakti operatsioonide järgselt.
Foolhape on B12-vitamiini kaaslane, mis on samuti väga vajalik erütrotsüütide arenguks ja metaboolseteks protsessideks. Folaadi allikas on pigem taimset päritolu toidud ja just rohelised lehtköögiviljad. On leitud, et foolhappe asendamine võib vähendada hüpertensiooni kujunemise ja kuulmislanguse süvenemise riski. Samas ei ole seda kinnitatud.
Foolhappe defitsiit põhjustab megaloblastset aneemiat ja tuleb meeles pidada, et isegi kui B12-vitamiini tase on analüüsides normis ja foolhape on madal, siis alati peab foolhappe asendusravil olema kõrval veidi B12-vitamiini. Foolhappe asendamine võib matkida süvenevat B12 defitsiiti ja sellega kutsuda esile neuroloogilisi häireid.
MINERAALID – KAHE TERAGA MÕÕK
Mineraalaineid on samuti vaja väga vähe ja neil on organismis samuti elutähtsad ülesanded. Mineraalaineid nagu vitamiinegi saame toiduga, nendest ühtegi organism ise ei sünteesi.
Kui vitamiinide puhul saame öelda, et väga palju kahju nendega teha ei saa ja pole ka kindel, kas kasu saame, siis mineraalainetega on lugu teine. Nende tarvitamine peab olema kindlasti väga põhjendatult läbimõeldud otsus, kuna ületarvitamisel need ladestuvad, tekivad kliinilised sündroomid ja kahju organismile.
Nii nende liigne kui liiga vähene hulk võivad viia organismi talitluse häireteni. Mineraalainete defitsiidini võivad viia (ühekülgne) vaegtoitumine, alkoholi ja kohvi liigne tarvitamine, suitsetamine ja kroonilised haigused ja nendega kaasnev polüfarmakoteraapia. Teatavate vitamiinide ja mineraalainete madalam tase esineb tõesti eakate vanusegrupis sagedamini – olgu välja toodud kaltsiumi, D-vitamiini ja B12 defiitsiit.
Luuhõrenemise ja osteoporoosi puhul on näidustatud D-vitamiini taseme määramine. Kui patsiendil on analüüside alusel aneemia ehk kehvveresus ehk hemoglobiin madal, siis kindlasti tuleb alustada raua, B12 ja foolhappe taseme määramisega.
Tähelepanu tuleb pöörata ka bariaatrilise operatsiooni läbinutele. Patsiendid, kel on eemaldatud erinevatel põhjustel soole osa, võivad praegu edukalt elada kõrge eani, aga nad võivad selleks vajada teatavat toetust.
Vitamiinide ja mineraalainete analüüsid defitsiitide suhtes on näidustatud kliinilise kahtluse puhul.
