Eestis võib loota D-vitamiini sünteesiks piisavale päikesekiirgusele ainult maist septembrini ja sedagi ilusal ja päikeselisel suvel.
Väikeses koguses on D-vitamiin omastatav toidust, kuid kahjuks ei ole see piisav organismi vajaduse katmiseks. Põhjuseid, miks kujuneb D-vitamiini puudus, on erinevaid – vähene viibimine päikesevalguse käes, D-vitamiini sisaldava toidu tagasihoidlik tarbimine, suurenenud D-vitamiini vajadus vanemas eas, ülekaalulisus, kroonilised haigused, ravimid, liigne alkohol jne. D-vitamiini puudus võib põhjustada imikutel ja väikelastel rahhiiti, vanemaealistel soodustada osteomalaatsia ja osteoporoosi kujunemist. Meie kliimavöötmes, kus päikesevalgus on D-vitamiini tootmiseks piisav vaid kevad- ja suvekuudel, on soovitatav pimedal ajal tarvitada D-vitamiini sisaldavaid toidulisandeid.
D-VITAMIINI MITU ROLLI
D-vitamiini põhiline roll organismis on kaltsiumi ja fosfori ainevahetuse reguleerimine. D-vitamiin soodustab soolestikust kaltsiumi ja fosfori imendumist ning talletumist luudesse ja hammastesse. Kui D-vitamiini on vähe, langeb vere kaltsiumisisaldus. Madal kaltsiuminivoo stimuleerib omakorda kõrvalkilpnäärmeid tootma hormooni, mille ülesanne on hoida kaltsiumitaset veres. Kui pikema perioodi vältel puudub kaltsiumi imendumiseks vajalik D-vitamiin, hakkab organism kõrvalkilpnäärme hormooni toimel seda võtma luudest, mis lõpuks viib luude mineraalse tiheduse langemiseni.
Lisaks luude tervisele mõjutab D-vitamiin lihaskonna tööd. D-vitamiinil on roll lihase kontraktsioonijõu tagamises. Noorematel inimestel on kirjeldatud D-vitamiini soodsat toimet sportlikule sooritusvõimele ja treeningutest taastumise perioodil. Defitsiit viib sooritusvõime languseni. Vanuritel aitab hästi funktsioneeriv lihaskond kontrollida keha asendit ja tasakaalu, vähendades kukkumisi ja sellest saadavaid luumurde.
D-vitamiinil on märkimisväärne ülesanne immuunsüsteemi rakkude funktsioneerimises. Uuringutega on näidatud D-vitamiini pikaajalise defitsiidi korral suurenenud vastuvõtlikkust infektsioonide suhtes ning suuremat tõenäosust haigestuda autoimmuunhaigustesse või kasvajatesse. D-vitamiini puudusega on seostatud autoimmuunhaiguste nagu reumatoidartriit, süsteemne erütematoosne luupus, süsteemne skleroos, Sclerosis multiplex ja 1. tüüpi diabeet kujunemist.
KUIDAS SAADA PIISAVALT D-VITAMIINI?
Põhiline D-vitamiini allikas on päikesekiirgus, mis stimuleerib nahas D-vitamiini sünteesi. Eestis võib loota piisavale päikesekiirgusele ainult maist septembrini, sedagi ilusal ja päikeselisel suvel. Päevase vajaduse katmiseks ei ole vaja tunde päevitada, piisab, kui päikesele on avatud nägu ja labakäed umbes 20 minuti jooksul. Organism oskab D-vitamiini sünteesi edukalt reguleerida ja päikese käes viibimisega ei ole võimalik toksilist D-vitamiini taset saavutada. Küll tuleb tähele panna, et päikesekaitsefaktoriga kreemid vähendavad märkimisväärselt D-vitamiini sünteesi ja eelnevalt mainitud tingimustest ei pruugi piisata. Toiduaineid, mis sisaldavad arvestatavas koguses D-vitamiini, ei ole palju – rasvased kalad, näiteks lõhe, forell, heeringas, vähem või, muna, maks. Lisaks on saada ka D-vitamiiniga rikastatud piimatooteid, hommikusöögihelbeid jms. Et saaks vajaliku koguse D-vitamiini päevas, peaks sööma näiteks 300–500 grammi lõhet. Seda arvesse võttes on D-vitamiini iga päev piisavalt saada üsna pingutav.
Lisaks ebasoodsas kliimavöötmes elamisele ja D-vitamiini sisalduse mõttes kitsale toiduvalikule on veel mitu tegurit, mis soodustavad D-vitamiini defitsiidi tekkimist organismis. Tänapäevane elustiil on muutunud tubasemaks ja inimesed viibivad vähem värskes õhus ning on vähenenud võimalus loomulikuks D-vitamiini sünteesiks. Eraldi riskigrupp on vanurid, kes ei ole võimelised ise väljas liikuma. Eakatel on ka D-vitamiini süntees nahas pidurdunud ning imendumine soolestikust aeglasem. On ka hulk kroonilisi haigusi, mis soodustavad D-vitamiini puuduse kujunemist. Neist sagedasemad on krooniline neerupuudulikkus, põletikulised soolehaigused, maksapuudulikkus ja tsirroos, kõhunäärme- ja sapipõiehaigused. Ka krooniline alkoholism aitab defitsiidil tekkida. Viimaste aastate uuringud viitavad ülekaalulisuse ja vitamiin D defitsiidi seosele. Et D-vitamiin on rasvlahustuv, tekib ülekaalulistel inimestel nii-öelda lahjendusefekt – rasvkude, kuhu organism D-vitamiini salvestab, on oluliselt rohkem ja seetõttu läheb vaja rohkem D-vitamiini, et saavutada sama kontsentratsioon nagu väiksema rasvkoega inimestel.
VAEGUSE TAGAJÄRJED
Peaaegu poolel maailma elanikkonnast on D-vitamiini tase organismis optimaalsest madalam ning probleem süveneb. Tartu ülikooli teadlaste uuringu alusel esines eestlastel D-vitamiini vähesust aasta ringi. 80 protsendil uuringus osalenutest jäi ka sügisel D-vitamiini tase veres alla optimaalse. Tõsine D-vitamiini puudus tuvastati ligi kolmandikul uuringus osalenud eestlastest.
Mõõduka D-vitamiini puuduse korral ei teki spetsiifilisi haigusilminguid, mis kohe võiksid sellele viidata. Kaebused võivad olla väga üldised ja erinevad – suurenenud väsimus, ebaselged luu- ja lihasvalud, stress ja depressioon, sagedased viirusinfektsioonid, haavade aeglustunud paranemine. Raske D-vitamiini defitsiit pikema aja vältel viib luuhaiguste kujunemisele. Imikutel ja väikelastel võib tekkida rahhiit – haigus, mida tänu D-vitamiini avastamisele esineb arenenud maades harva. Rahhiidi korral tekivad sümptomid hilises faasis ja on tingitud kaltsiumi ja fosfori puudusest. Imikutel ei sulgu lõgemed, luud muutuvad pehmeks, kõndival lapsel kujunevad X- või O-jalad, häirub hammaste areng ja kasv. Järjest vananevas ühiskonnas on süvenevaks probleemiks osteoporoos ehk luude hõrenemine – vanemaealiste haigus. Osteoporoosi korral on luude mineraalne tihedus vähenenud ning luud on muutunud hapraks. Tagajärg on kergete traumade korral tekkivad luumurrud, mis halvendavad märkimisväärselt elukvaliteeti ja vanuritel võimalust ise toime tulla.
Osteoporoos ei ole siiski ainult kaltsiumiainevahetuse häirumise tagajärg. Selle kujunemises mängib rolli mitmete erinevate faktorite koosmõju (lisaks madalale D-vitamiini ja kaltsiumi nivoole pärilikkus, füüsiline aktiivsus, suitsetamine, kaasuvad haigused, ravimid jne), kuid D-vitamiin ja kaltsium on teaduslikult tunnustatud meetmed osteoporoosi profülaktikaks ja osana osteoporoosi ravis.
Viimaste aastatega on süvenenud inimeste huvi tervisliku eluviisi suhtes. Tuntakse huvi ja tarbitakse toidulisandeid. Seetõttu on vaja välja tuua ka D-vitamiini ülemanustamise võimalikud ohud. Nagu varem mainitud, ei ole päikese toimel ega toiduga võimalik saada organismi jaoks liiga suurt D-vitamiini kogust. Küll võib seda juhtuda toidulisandite tarvitamisel. Apteegis on lai valik preparaate, mille D-vitamiini sisaldus on erinev. Siinkohal ei kehti reegel, et mida rohkem, seda parem. Õige preparaadi leidmiseks võiks enne pidada nõu perearsti või apteekriga. Pikaajalisel ülisuurtes doosides D-vitamiini manustamisel võivad tekkida lihasnõrkus, kõhulahtisus, kõhuvalu, vererõhu kõrgenemine, lastel kasvupeetus või luude mineralisatsioonihäire. Samuti on oht kaltsiumi sisaldavate ladestiste, näiteks neeruvõi sapikivide tekkeks.
Üldiseks soovituseks tervele tööealisele täiskasvanule meie kliimavöötmes võiks olla D-vitamiini toidulisandi tarvitamine septembrist maini 800–1000 ühikut päevas. Kui on vereanalüüsi alusel kindlaks tehtud D-vitamiini defitsiit, peaksid esialgu päevased kogused olema suuremad. Õige doos sõltub defitsiidi raskusest. Samuti tuleb silmas pidada kaasuvaid haiguseid, ravimeid, kehamassiindeksit jne. Perearst saab olla abiks õige doosi leidmi
