Iseäranis selge on, et enamikul normaalse kehakaaluga inimestel on rasvmaksa põhjused kudede langenud insuliinitundlikkus, istuv eluviis, kardiovaskulaarne risk.
Eristatakse kahte rasvmaksa vormi, steatoosi ja steatohepatiiti, mille puhul on maksas vähemalt viis protsenti rasva. Ainult steatohepatiidi korral on iseloomulik maksasagarike põletik ja fibroos ehk sidekoeline reaktsioon.
Rasvmaks on kõige levinum maksahaigus lääneriikides. USAs arvatakse olevat 30–35 protsenti ehk sada miljonit rasvmaksaga inimest. Ka Euroopas arvatakse olevat 20–25 protsenti elanikest rasvmaksaga. Hinnangud rasvmaksa esinemisele erinevad, kuid suures, Euroopat hõlmavas uuringus leiti rasvmaks 94 protsendil tugevalt ülekaalulistel inimestel, kusjuures rasvmaksa leiti ka 25 protsendil normaalse kaaluga inimestel. Arstipraktikas on sageli patsiente, kelle veres on minimaalne maksaensüümide tõus või leitakse rasvamaksale viitavad tunnused maksa ultraheliuuringul.
Rasvmaksa riskitegurid
Suurim riskitegur on ülekaalulisus. Rasvmaksa leitakse 80 protsendil ülekaalulistel. Teine riskitegur on metaboolne sündroom (teise tüübi suhkurtõbi, rasvumine, kõrgenenud vererõhk). Rasvmaksa põhjustajad võivad olla suure suhkru-, eriti fruktoosisisaldusega toidud, ravimid ja hormoonid (glükokortikoidid, östrogeen).
Iseäranis selge on, et enamikul normaalse kehakaaluga inimestel on rasvmaksa põhjused: 1. kudede langenud insuliinitundlikkus 2. istuv eluviis 3. südameveresoonkonna haigused. Insuliinitundlikkuse langemisel tõuseb vere suhkrusialdus, mis viib lipiidide hulga tõusule veres ja normaalne rasva deponeerimine kudedes, nii lihas- kui ka rasvkoes langeb. Uueks rasvasünteesi ehk lipogeneesi paikmeks muutub seetõttu maks ja rasvaladestumine toimub nüüd rasvkoe rakkude asemel maksarakkudes.
Rasvumise ja teiste ülaltoodud tegurite mõjul tekkivat rasvmaksa nimetatakse mittealkohoolseks rasvmaksaks (nonalcoholic fatty liver disease – NAFLD). Teine oluline riskitegur rasvmaksa tekkimisel on alkohol, millega liialdajate hulgas on leitud rasvmaksa 46–90 protsendil inimestest.
Rasvmaksa diagnoosimine
Rasvmaksa diagnoosimine on juhuslik, sest inimesel on kaebusi harva või on need tagasihoidlikud. Maks võib olla rasvunud, kuid maksa funktsioon on veel normaalne, mistõttu ei ole muutusi analüüsides. Sageli tekib rasvamaksa kahtlus juhuslikult vereanalüüsi tegemisel, kui leitakse muutused maksa ensüümides, näiteks alaniin-aminotransaminaasi (ALT) tõus. Steatoosi süvenemisel lisandub juba aspartaat-aminotransaminaas (AST), mis terves maksarakus asub mitokondrites. Iseloomulik alkoholi tarvitamisele on gamma glutamüültransferaasi (GGT) tõus. Minimaalse maksaensüümide tõusuga patsiente kohtab arstipraktikas sageli.
Kõige populaarsem meetod rasvmaksa diagnostikas on ultrasonograafia ehk maksa ultraheli, mida tehakse maksaensüümide tõusu korral,sest tekib vajadus uurida ensüümide tõusu põhjust. Rasvmaksa puhul muudab liigne rasv maksakoe tihedust,mistõttu on võimalik ultraheli abil eristada rasvmaksa normaalsest maksakoest. Rasvumise astet,kui maksa rasvasisaldus on alla 40 protsendi, on ultraheliuuringul raske määrata.Maksa rasvumise hindamiseks on täpsem meetod magnetresonantstomograafia (MRI), millega on võimalik hinnata nii rasvumise kui sidekoestumise.
Rasvmaksa ravi
Suurim riskitegur on ülekaalulisus. Rasvmaksa leitakse 80 protsendil ülekaalulistel. Teine riskitegur on metaboolne sündroom (teise tüübi suhkurtõbi, rasvumine, kõrgenenud vererõhk). Rasvmaksa põhjustajad võivad olla suure suhkru-, eriti fruktoosisisaldusega toidud, ravimid ja hormoonid (glükokortikoidid, östrogeen).
Iseäranis selge on, et enamikul normaalse kehakaaluga inimestel on rasvmaksa põhjused: 1. kudede langenud insuliinitundlikkus 2. istuv eluviis 3. südameveresoonkonna haigused. Insuliinitundlikkuse langemisel tõuseb vere suhkrusialdus, mis viib lipiidide hulga tõusule veres ja normaalne rasva deponeerimine kudedes, nii lihas- kui ka rasvkoes langeb. Uueks rasvasünteesi ehk lipogeneesi paikmeks muutub seetõttu maks ja rasvaladestumine toimub nüüd rasvkoe rakkude asemel maksarakkudes.
Rasvumise ja teiste ülaltoodud tegurite mõjul tekkivat rasvmaksa nimetatakse mittealkohoolseks rasvmaksaks (nonalcoholic fatty liver disease – NAFLD).
Teine oluline riskitegur rasvmaksa tekkimisel on alkohol, millega liialdajate hulgas on leitud rasvmaksa 46–90 protsendil inimestest. Rasvmaksa diagnoosimine on juhuslik, sest inimesel on kaebusi harva või on need tagasihoidlikud. Maks võib olla rasvunud, kuid maksa funktsioon on veel normaalne, mistõttu ei ole muutusi analüüsides. Sageli tekib rasvamaksa kahtlus juhuslikult vereanalüüsi tegemisel, kui leitakse muutused maksa ensüümides, näiteks alaniin-aminotransaminaasi (ALT) tõus. Steatoosi süvenemisel lisandub juba aspartaat-aminotransaminaas (AST), mis terves maksarakus asub mitokondrites. Iseloomulik alkoholi tarvitamisele on gamma glutamüültransferaasi (GGT) tõus. Minimaalse maksaensüümide tõusuga patsiente kohtab arstipraktikas sageli.
Kõige populaarsem meetod rasvmaksa diagnostikas on ultrasonograafia ehk maksa ultraheli, mida tehakse maksaensüümide tõusu korral,sest tekib vajadus uurida ensüümide tõusu põhjust. Rasvmaksa puhul muudab liigne rasv maksakoe tihedust,mistõttu on võimalik ultraheli abil eristada rasvmaksa normaalsest maksakoest. Rasvumise astet,kui maksa rasvasisaldus on alla 40 protsendi,on ultraheliuuringul raske määrata.Maksa rasvumise hindamiseks on täpsem meetod magnetresonantstomograafia (MRI),millega on võimalik hinnata nii rasvumise kui sidekoestumise. Rasvmaks on kõige levinum maksahaigus lääneriikides. USAs arvatakse olevat 30–35 protsenti ehk sada miljonit rasvmaksaga inimest. Ka Euroopas arvatakse olevat 20–25 protsenti elanikest rasvmaksaga. Hinnangud rasvmaksa esinemisele erinevad, kuid suures, Euroopat hõlmavas uuringus leiti rasvmaks 94 protsendil tugevalt ülekaalulistel inimestel, kusjuures rasvmaksa leiti ka 25 protsendil normaalse kaaluga inimestel. Arstipraktikas on sageli patsiente, kelle veres on minimaalne maksaensüümide tõus või leitakse rasvamaksale viitavad tunnused maksa ultraheliuuringul.
