Kas iga inimene peaks teadma oma veregruppi? Miks või miks mitte?
Veregrupi teadmine võib olla kasulik, kuid igapäevaelus ei ole see enamasti hädavajalik. Tänapäeva tervishoius määratakse veregrupp vajaduse korral alati laboratoorselt ja sellele ei saa tugineda üksnes inimese enda teadmise põhjal. Samas võib oma veregrupi teadmine pakkuda huvi ja aidata paremini mõista vereülekannete ja doonorluse ning erinevaid pärilikkusega seotud teemasid.
Veregruppide levik ei ole maailmas ühesugune. Erinevates piirkondades on ajalooliste ja geneetiliste tegurite tõttu kujunenud välja erinev veregruppide jaotus. Üldiselt on maailmas kõige levinum 0-veregrupp, kuid Euroopas on paljudes riikides sagedasem hoopis A-veregrupp. Näiteks Põhja- ja Kesk-Euroopas on suhteliselt palju A-veregrupiga inimesi, samas kui Lõuna-Ameerika põlisrahvaste hulgas väga suur osakaal 0-veregrupil. Mõnes riigis, näiteks Peruus ja Ecuadoris, moodustab 0-veregrupp üle 70% elanikkonnast. Aasia riikides on võrreldes Euroopaga sagedasem B-veregrupp. Eriti suur on B-veregrupi osakaal näiteks Bangladeshis, Pakistanis, Indias ja mitmel pool Kagu-Aasias. Ka RhD-negatiivsete inimeste osakaal erineb oluliselt. Euroopas on RhD-negatiivseid inimesi märksa rohkem kui Aasias, kus nende osakaal jääb sageli alla ühe protsendi elanikkonnast.
Millistes olukordades võib oma veregrupi teadmine olla inimese jaoks päriselt oluline?
Kõige olulisem on veregrupp raseduse, vereülekannete ja doonorluse kontekstis. Näiteks RhD-negatiivse veregrupiga rasedatel jälgitakse võimalike RhD-vastaste antikehade teket. Kui ema on RhD-negatiivne ja loode RhD-positiivne, võivad tekkinud antikehad kahjustada loote punaliblesid. Tänapäeval on seda võimalik ennetada ja seetõttu on veregrupi teadmine raseduse jälgimisel oluline.
Vereülekannet vajava patsiendi veregruppi on oluline teada kuna ülekantavad verekomponendid peavad olema patsiendiga sobivad. Seega enne ülekannet määratakse haiglas patsiendi veregrupp alati laboratoorselt uuesti. Veregrupi teadmine aitab inimesel paremini mõista oma ravi ja vereülekannetega seotud protseduure.
Samuti on veregrupi teadmine oluline doonoritele, sest mõned veregrupid on haruldasemad ja nende verd vajatakse sageli rohkem. Paljud inimesed saavad oma veregrupi teada just doonoriks hakates, sest pärast vereloovutust määratakse doonori veregrupp nii ABO kui Rh(reesus)-veregrupisüsteemis. Ükski veregrupp ei ole teistest parem ega halvem, kuid mõni veregrupp on haruldasem kui teised, nagu näiteks RhD-negatiivne, Eestis on sellise veregrupiga inimesi ligikaudu 13–15% elanikkonnast. Samas 0 RhD-negatiivse veregrupiga inimesi on Eestis vaid umbes 4,3%. Selle veregrupiga doonorid on eriti väärtuslikud, sest neid peetakse universaalseteks doonoriteks – nende punaliblesid saab vajadusel üle kanda kõigi veregruppidega patsientidele. Seetõttu kasutatakse 0 RhD-negatiivset verd sageli ka erakorralistes olukordades, kui patsiendi veregrupp ei ole veel teada. Seda verd võib nimetada lausa „kuldseks vereks“, sest vajadus selle järele on suur, kuid doonoreid on vähe.
Kui inimene satub erakorralisse olukorda ja ütleb oma veregrupi, kas sellest on arstidele abi või määratakse veregrupp enne vereülekannet alati uuesti?
Arstid lähtuvad alati ainult laboratoorselt kinnitatud andmetest. Enne vereülekannet määratakse patsiendi veregrupp ja tehakse vajalikud sobivusuuringud ka siis, kui inimene oma veregruppi teab või usub teadvat. See on oluline patsiendi ohutuse tagamiseks.
Kui lihtne on tänapäeval oma veregrupp välja selgitada ja kas selleks on üldse põhjust, kui meditsiinilist vajadust ei ole?
Veregrupi määramine on tehniliselt lihtne laborianalüüs. Kui meditsiinilist vajadust ei ole, ei ole selleks otsest põhjust, kuid paljud inimesed soovivad oma veregruppi teada kas isiklikust huvist või doonorlusega liitumisel. Ka veredoonorid saavad oma veregrupi teada pärast esimest vereloovutust.
Millised on kõige levinumad eksiarvamused veregruppide kohta, millega oma töös kokku puutute?
Üks levinumaid eksiarvamusi on, et lähisugulaste veri sobib vereülekandeks kõige paremini. Tegelikkuses ei pruugi see nii olla. Vere sobivust ei määra sugulussuhe, vaid konkreetsed veregrupi- ja koesobivuse tunnused. Iga inimese veregrupp on omamoodi unikaalne ja isegi õdedel-vendadel ei pruugi veregrupi omadused olla samad. Sageli võivad omavahel väga hästi sobida ka täiesti võõraste inimeste vered. Mõne patsiendi puhul on vere sobitamine tavapärasest keerulisem ja siis tuleb leida talle võimalikult täpselt sobiv doonor. Sellistel juhtudel otsitakse patsiendile verekeskuse doonoriregistrist sobivat doonorit tema verest määratud spetsiifiliste laboritulemuste alusel. Seetõttu ei saa eeldada, et parim vereandja on tingimata pereliige või lähisugulane.
Viimastel aastatel on palju räägitud veregrupipõhisest toitumisest ja isegi iseloomu seostamisest veregrupiga. Kas neil väidetel on teaduslikku alust?
Veregrupipõhisel toitumisel ega veregrupi seostamisel inimese iseloomuga ei ole teaduslikku alust. Kuigi nende teooriate pooldajad viitavad sageli erinevatele uuringutele, ei ole olemas kvaliteetseid teadusandmeid, mis kinnitaksid, et veregrupi järgi koostatud dieet parandaks tervist, aitaks haigusi ennetada või ravida. Teaduskirjandusest ei leia usaldusväärseid tõendeid, mis neid väiteid toetaksid.
Veregrupidieet on pigem populaarne kommertskontseptsioon kui teaduspõhine tervisesoovitus. Probleem tekib siis, kui inimestele lubatakse selliste dieetidega tervise paranemist või isegi haiguste ravi. Meditsiinis ja toitumisteaduses lähtutakse tõenduspõhisusest ja praegu puuduvad tõendid, et inimese toitumisvajadused sõltuksid tema veregrupist. Seetõttu ei soovita tervishoiutöötajad teha oma tervisealaseid otsuseid veregrupidieedi põhimõtete järgi.
Kas veregrupp võib mõjutada inimese tervist või teatud haiguste riski või on selle roll igapäevaelus enamasti väike?
Veregrupp võib mõjutada teatud haiguste riski, kuid enamasti on selle mõju võrreldes eluviiside, pärilikkuse ja keskkonnateguritega üsna tagasihoidlik. Teadusuuringutes on leitud, et näiteks 0-veregrupiga inimestel on väiksem risk haigestuda raskesse malaaria vormi, mistõttu on see veregrupp troopilistes piirkondades aja jooksul muutunud sagedasemaks. Samuti on leitud seoseid ABO-veregruppide ja mõnede südame-veresoonkonna haiguste, vere hüübimishäirete ning maovähi riskiga. Näiteks on A-veregrupiga inimestel mõnes uuringus täheldatud veidi kõrgemat maovähi esinemissagedust ja 0-veregrupiga inimestel mõnevõrra suuremat kalduvust teatud tüüpi veritsustele.
Siiski ei ole veregrupp haiguste ennustamisel oluline näitaja. Enamiku inimeste tervist mõjutavad palju rohkem sellised tegurid nagu toitumine, liikumine, suitsetamine, alkoholitarvitamine, vererõhk, vanus ja pärilikud riskitegurid. Seetõttu on veregrupi roll igapäevaelus enamasti väike ning see muutub oluliseks eelkõige vereülekannete, raseduse ja doonorluse kontekstis.
Mida võiks iga inimene veregruppide kohta kindlasti teada, isegi kui tal pole kunagi olnud vajadust vereülekande järele?
Hea oleks teada, et vereülekannete seisukohalt on kõige olulisemad ABO- ja Rh-veregrupisüsteem, mis määratakse kindlaks punaliblede pinnal olevate antigeenide järgi. ABO süsteemis kuulub inimene A-, B-, AB- või 0-veregruppi sõltuvalt sellest, kas tema punalibledel esineb A- ja/või B-antigeen. Rh(reesus)-veregrupp võib olla positiivne või negatiivne ning sõltub D-antigeeni olemasolust: D-antigeeni olemasolul on inimene RhD-positiivne, selle puudumisel RhD-negatiivne.
Lisaks ABO- ja Rh-veregrupisüsteemile on tänaseks kirjeldatud veel kümneid veregrupisüsteeme. Kliiniliselt olulisemate hulka kuuluvad näiteks Kell, Kidd, Duffy, Lewis, Lutheran, MNS ja P1. Kuigi ametlikult on teada 38 veregrupisüsteemi, on igapäevases transfusioonimeditsiinis kõige olulisemad umbes üheksa süsteemi, mis võivad põhjustada vereülekannetega seotud tüsistusi. Vereülekandel lähtutakse alati doonori ja patsiendi vere sobivusest. Enamasti piisab ABO- ja Rh-veregrupi arvestamisest, kuid osade patsientide puhul tuleb sobitada ka teiste veregrupisüsteemide suhtes. See on eriti oluline inimestele, kes vajavad korduvaid vereülekandeid või kellel on tekkinud antikehad. Sellistel juhtudel võib sobiva doonori leidmine olla märksa keerulisem. Seega verekeskused vajavad pidevalt erinevaid doonoreid, kelle hulgast leida sobivat veredoosi keerukamate vajadustega patsientidele. Mida rohkem on meil erinevate veregruppidega doonoreid, seda suurem on tõenäosus leida igale patsiendile kiiresti võimalikult sobiv veri.
Kõige olulisem on meeles pidada, et iga veregrupp on vajalik ning iga vereloovutus aitab ravida patsiente ja päästa elusid.
Kui kasulik see artikkel Sulle oli?
