Mida sa tunned kaasa inimesele, kes ise oma tervise eest ei hoolitse? Ei ole ju mõtet sedasi.
„Tervis on piiratud ressurss. Teda on, aga vale kasutuse korral võib ta lihtsalt ühel hetkel otsa saada,“ ütleb Kristjan. Oma keha märguandeid oskab ta enda sõnul nüüd küll paremini tähele panna, kuigi tunnistab muiates, et nende järgi tegutsemine on juba teine asi. Möödunud jõulude paiku oli kaal tõusnud 100 kiloni ja Jõekalda otsustas taas asja käsile võtta. Kogemust tal jagub. Kaalu on ta elu jooksul langetanud mitu korda ning teadis enda arvates üsna hästi, mida teha. Nii hakkas ta usinalt kõndima, kuid seekord isegi liiga usinalt. „Tahtmine oli suur ja vaja oli ruttu kehakaal alla saada.“ Algul valede jalanõudega tehtud pikad kõnnid andsid jalgadele korralikult tunda ning säärepiirkonda tekkinud valu pole siiani päriselt taandunud.
Kaaluteema on Jõekaldale juba ammusest ajast tuttav. Ta nimetab end naljatades „igasuguste dieetide veteraniks“. Dieeditamisega alustas ta juba Kaalujälgijate ajal, on proovinud erinevaid populaarseid dieete ning leiutanud isegi enda omi. Enamasti kordub aga sama muster. Alguses on motivatsioon suur, kaal langeb ja kõik sujub, siis tuleb tööperiood, reis või mõni muu rutiinimuutus ning järjepidevus kaob. „Pole mul õigel ajal aega süüa või pole parasjagu õiget toitu saada. Ma peaks karpidega kaasa tegema, aga minu tööperioodid on äärmiselt kaootilised,“ kirjeldab ta.
Harjumusest loobumine
Pärast infarkti jättis Kristjan suitsetamise maha. Kõige raskem polnud tema jaoks nikotiinist loobumine, vaid tegevuse ja rutiini kadumine. „Hommikune kohv ja suits olid mul omaette rituaal. Läksin oma tuppa, vaatasin aknast välja, panin suitsu ette ja käisin mõttes läbi, mida päev toob.“ Saadete salvestustel tähendas paus muidugi suitsupausi, õhtul käis suits enne hambapesu ja autosse istudes liikus käsi harjumusest sigaretipaki poole.
„Kõige keerulisem ei olnud mitte see, et nikotiini enam ei saanud, vaid just see, et tegevus jäi ära,“ räägib ta. Esimesed neli-viis kuud olid rasked, sest vanadele rituaalidele tuli leida asendused. Omapärasel kombel aitas teda seegi, et ta kandis veel pikalt suitsupakki kaasas ja hoidis sigarette kodus. „Teadmine, et need on olemas, rahustas mind kuidagi. Mõtlesin, et kui midagi peaks juhtuma, siis mul on vähemalt suitsud olemas.“
Üheks tugevaks motivaatoriks olid inimesed, kes pärast infarkti talle kirjutasid või poes ligi astusid ja oma toetust avaldasid. “Nad olid minu pärast mures ja soovisid mulle häid soove.” Kristjan tundis, et tal pole enam õigust nende toetuse kõrval avalikult suitsu ette panna. „Mida sa tunned kaasa inimesele, kes ise oma tervise eest ei hoolitse? Ei ole ju mõtet sedasi,“ võtab ta toonase mõtte kokku.
Praeguseks on endisest hommikurituaalist alles jäänud vaid harv kohv. Ta joob ehk paar tassi kuus, sest ilma suitsuta kadus tema jaoks suuresti kohvi joomise mõte.“ Mõni nädal tagasi avastas ta suveriietes kodust väljudes veel ühe suitsetamisest loobumise ootamatu plussi: taskutes on rohkem ruumi. Enam pole vaja sinna mahutada suitsupakki ja välgumihklit. „Mõtlesin päriselt, et vaata kui lahe, hea tunne, et ma seda ei pea kaasas tassima.“
Haiglast saadud õpetus
Pärast infarkti on Kristjani ellu tulnud ka kindel ravimirutiin. Kui küsida temalt parimat tervisenõuannet, mis talle endale meelde on jäänud, meenubki talle haiglast saadud õpetus. Ravimeid välja kirjutades vaatas arst talle otsa ja ütles: „Vaata siis, Jõekalda, et sa neid ka võtad.“ Arst rääkis, et on patsiente, kes jätavad väljakirjutatud ravimid võtmata ja seavad sellega oma tervise tõsiselt ohtu. Kristjanil seda muret pole, ta nimetab end naljatades „tabletiusku“ inimeseks ning praegu kuulub tema igasse hommikusse kaheksa erinevat ravimit. “Ma tõesti võtan neid hoolega, sest mõistan, et see on mu tervise seisukohalt äärmiselt oluline ja seda enam, et see ei võta peaaegu üldse aega ega pole kuidagi vaevarikas.”
Tusane Jõekalda?
Tele-ekraanidelt tuttav Kristjan mõjub enamasti rõõmsameelse ja humoorikana, kuid ta kinnitab, et oskab olla ka mossis ja madalseisus. Avalikkuse ees on hea tuju osaliselt teadlik valik. „Vaataja pole selles süüdi, kui mul on paha tuju või kui asjad pole parasjagu läinud nii, nagu olen soovinud. Kui hommik on alanud halvasti või kaal näitab jälle mõnisada grammi rohkem, siis pole televaatajad, töökaaslased ega ka pere selles süüdi,“ ütleb ta.
Halva päeva puhul püüab ta ennast mitte lõputult karistada. „Küll ma selle päevaga ühele poole saan,“ kirjeldab ta suhtumist, mis aitab asju lihtsamalt võtta. Käega lüüa on lihtne, aga tema meelest tuleb ennast kokku võtta ja uuesti alustada. See mõte kordub ka tema terviseloos: täiuslikku sirget joont pole olnud, kuid uuesti alustamise oskus on alles.
Kristjan ütleb, et talle annavad positiivset energiat eelkõige tegemised, millest ta ise päriselt vaimustub. Viimastel aastatel on üheks selliseks olnud oma mängude loomine. Talle meeldib, et saab seal ideede ja kujunduse juures palju ise otsustada ning asju oma äranägemise järgi teha. Sama palju naudib ta aga lihtsamaid hetki: perega reisimist ja sõpradega koosolemist. „Selline tore kulgemine toreda seltskonnaga, see mulle meeldib.“
Mida tahaks ta oma tervise kohta öelda kümne aasta pärast? Kristjan ei sea endale lubadust, et kõik peab olema ideaalne. Pigem loodab ta öelda: „Näed, ei läinudki hullemaks.“ Kõige tähtsam on aga veel lihtsam: et kümne aasta pärast oleks ta üldse võimeline midagi ütlema. „Peaasi, et hing sees on ja ma loodan, et võimalikult terves kehas.“
Kui kasulik see artikkel Sulle oli?
