Mõnikord ajavad inimesed janu ja nälja segamini. Klassikalises dietoloogias on kolm põhitoidukorda ja kaks lisatoidukorda.
Kõigile oma patsientidele soovitan olenemata toitumise eesmärkidest teha vähemalt ühe vahepala päeva jooksul ja kui patsient vajab ravidieeti, siis on selliseid vahepalasid kaks-kolm päevas. Lisatoit ehk vahepala ehk planeeritud näksimine on dieedis ette nähtud ja sellega on seotud kellaaeg ja söögikoht. Lühidalt, see erineb tavapärasest näksimisest.
Plaanilised suupisted on äärmiselt olulised. Niisugune näksimine aitab õhtusöögini või lõunasöögini vastu pidada, aitab vältida hilisemat nn ülesöömist, annab jõudu, peletab väsimuse, hoiab suhkrutaseme normis, mis aitab säilitada rõõmsameelsust ning erksust ja kiirendab metabolismi, olles vajalik neile, kes soovivad kaalu kaotada.
Klassikalises dietoloogias on kolm põhitoidukorda ja kaks lisatoidukorda. Kõik ülejäänu on jooksupealt toit ehk siis planeerimata näksimine. «Näksimine» toimub emotsioonide ajel ja inimene ei ole sageli näljane. Nägi, proovis seda, on siis vaja või mitte, kõik see on refleksidel põhinev ja pole lõpuni läbi mõeldud. Me istume arvutis või sõidame autos, jalutame – soovime näksida pähkleid, maiustusi, koogikesi lihtsalt harjumusest. Muidugi on erinevaid põhjuseid, miks see nii on.
Nälg. Kui inimene peab ranget dieeti, kusjuures pahatihti ei ole tegu planeeritud tasakaalustatud toitumisega ja pigem pole see dieet, vaid ajutine toitumise muutus, sest mikro- ja makroelementidevaest toitumist ei saa dieediks nimetada.
Toon näite elust endast ja dieedist, mida viljeletakse: kogu nende toit koosneb keefirist ja õuntest. Sel juhul, kui nii süüa mitu päeva järjest, läheb keha stressi, sest puuduvad kasulikud toitained. Me ise tunneme end küll kui kangelased – sooritades pidevalt külmkapist mööda minnes vägitegu. Jah, ühe päeva nädalas võib sellist dieeti teha kui mahalaadimist ja osa dieediteraapiast, kuid ainult toitumisspetsialisti soovitusel ja tema järelevalve all – muidu võib see kurvalt lõppeda.
Janu. Mõnikord ajavad inimesed janu ja nälja segamini. Märkan seda oma patsientide puhul. Ma ei ütle, et seda juhtub sageli, aga juhtub. Sel juhul soovitan patsiendile – kui ta on väga hõivatud, ärritunud või on tal kuhugi kiire, et pole vaja tormata kommi või küpsist suhu pistma, vaid jooge klaasitäis vett. Kui söögisoov ei kao, sööge midagi tervislikku – õuna, kurki, jooge rohelist teed.
Harjumus. Kõik on siin väga lihtne, planeeritud toitumine. Süüa tuleb graafiku alusel või rangelt määratletud tundide järgi ja seda oskust peab harjutama, kuid see on väga tõhus.
Näksimine igavusest, kurbusest ja ärevusest on võib-olla kõige levinum põhjus. Inimesele on omane täita «tühjus» toiduga – nagu nutta ja süüa või rõõmustada ja süüa. See toimib nii, et inimene rahustab või lõbustab ennast. Kuid pange tähele – on teada-tuntud tõsiasi, et iga järgmine lusikatäis või iga järgnev tükk pakub järjest vähem naudingut kui eelmine. Seetõttu inimene sööb ja ei suuda peatuda. Väljapääs – lülituge sellele, mis toob naudingut, mingi tegevus, mis ei ole üldse toiduga seotud.
Kokkuvõtteks. Pange tähele, kui te pidevalt midagi närite – siis mõelge selle põhjuse peale, miks see nii on, eriti kui see juba segab ja suurendab teie enda kaalu. Tehke analüüs oma tööpäevadest ja puhkepäevadest. Kui seda pole võimalik ise teha, pöörduge psühholoogi või toitumisspetsialisti poole. See ei ole kallim kui riidekapi sisu uuendamine ja olgem ausad, ka näksimine ise kokkuvõttes ei ole sageli odav rõõm.
Mõned soovitused minult isiklikult. Veenduge, et teie laual oleksid ainult kasulikud tooted, eemaldage maiustused ja küpsised. Seal olgu värsked ja kuivatatud puuviljad, pähklid ja ka siin pidage kinni kogustest.
Kas tasub kasutada suhkruasendajaid?
Suhkruasendajaid on erinevaid, kõik oleneb toote kogusest ja inimese tervisest. Magusaineid on soovitav dieedis kasutada ainult aeg-ajalt, osana mõne lihtsüsivesikute sisalduse ratsioonis. Igapäevane kontrollimatu magusainete kasutamine suurendab ohtu ebapiisava hinnangu väljatöötamisel ja kinnistamisel lihtsüsivesikute kalorisisalduses, mis sageli põhjustab ülesöömist ja rasvumise progresseerumist.
Väga varases eas toimub inimese psüühikas magusa assotsiatiivne fikseerimine – maitse võrdub rõõm. Tulevikus moodustab see seos «stressisöömise» fenomeni aluse ehk kui kogeme tundeid, nagu ärevus, kurbus, viha, proovime neid kohe alla suruda maiustustega (suhkur, mesi, kondiitritooted).
Kompromissina, kui magusaharjumus on juba juurdunud ja sellest hoidumine raske, siis dieedi korrigeerimise etapis rafineeritud süsivesikute osakaalu vähendamisel on mõttekas kasutada suhkruasendajaid. Teatud haiguste all kannatavatele inimestele, kel kaasnevad häired süsivesikute või rasvade ainevahetuses, on magusained praktiliselt asendamatu osa meditsiinilisest toitumisest. Magusained ei sisalda glükoosi, seetõttu ei stimuleeri nad söömisel insuliini tootmist, mis võimaldab neid aktiivselt kasutada toodetes suhkurtõve, rasvumise ja muude probleemidega patsientidele mõeldes, kel on soovitatav vältida «insuliini piike». Erinevalt suhkrust metaboliseeruvad magusained organismis väiksema insuliinivajadusega ja nende mõõdukas tarbimine ei põhjusta tõsist hüperglükeemiat. See kehtib selliste ainete kohta nagu ksülitool, sorbitool, fruktoos. Seetõttu asendan ravidieetide koostamisel patsientidele mee, suhkru, maiustused ja kondiitritooted magusainete või nende baasil loodud magusainetega. Lisaks eksisteerivad sünteetilised magusained – need on ained, millel puudub või peaaegu puudub energiaväärtus ja mis metaboliseeruvad ilma insuliini osaluseta, seega ei mõjuta veresuhkru taset.
