Ma võin vaadata porgandit või marja suure armastusega. Need on ju päikese ja maa annid.
Evelini elu on alati olnud tervisega seotud. Ta on töötervishoiuarst, Eesti Kaaluravi Seltsi liige ning toit ja toidu valmistamine on talle juba varasest lapsepõlvest meeldinud. “Hakkasin lasteraamatute järgi kokkama. Olin kuskil 10-aastane, kui tegin “Karlsson katuselt” raamatust inspireeritult lihapalle. Need tulid õudsed välja,” naerab ta. Mingil hetkel avastas Evelin, et magusad toidud õnnestuvad tal palju paremini.
Varakult tordimeistriks
“Tegin aastaid ema sõbrannadele sünnipäevaks torte ja ikka selliseid, mille valmistamine oli paras nikerdamine. Armastasin töömahukaid asju. Millegipärast see mulle väga meeldis,” meenutab Evelin, kes oli peamiselt ikkagi vaid toiduvalmistaja rollis. “Kuna tegelesin lapsepõlves iluvõimlemisega, siis ei saanud ma neid magusaid asju süüa. Kõht lihtsalt tuli kohe ette.” Sellise distsipliini saavutamine polnud Evelini jaoks sugugi raske ja nii on see tänapäevani. “Ma võtan väga harva midagi magusat. See ei tähenda, et ma üldse ei võtaks.” Teinekord, restoranides käies, maitseb ta huvi pärast kaaslaste magustoite, kuid endale tellida ei soovi.
Juba pikalt on Evelinil ka enda signatuurkook mille-feuille, mille retsepti ta Prantsusmaalt kolme tärniga Michelini restoranist peale pikka lunimist sai. “Selle saamine võttis kaks tundi ja suure koguse diplomaatilist talenti.” See juhtus aastaid tagasi, kui presidentuuri ajal oldi ametlikul õhtusöögil. “Lihtsalt maitsesin seda kooki ja see oli imeline! Pidin selle retsepti saama. Mulle öeldi “ei”, kuid peale seda võttis meie kultuuriatašee selle enda südameasjaks ning väljus köögist suurköögile mõeldud Exceli tabeli stiilis retseptiga.” Enamik koostisained said tõlgitud kohe, kuid kolme neist ei osanud keegi tõlkida. “Hiljem aitas Dimitri Demjanov välja ning selgus, et need kõik olid vahukoored, lihtsalt erineva rasvaprotsendiga.”
Imeline protsess
Kui lapsena keskendus ta peamiselt magustoitude valmistamisele, siis mingi hetk õpetas elu ikkagi ka muu kokkamise selgeks. “Toit on minu jaoks väga tähtis, baasväärtus elus ja mul on vedanud, sest mul on tema suhtes ka kirg ja nagu üks kuulus peakokk kunagi on öelnud, et head kokka iseloomustab tooraine õnn ehk hea tooraine teeb teda õnnelikuks ja minuga tõepoolest on nii. Ma võin vaadata porgandit või marja suure armastusega. Need on ju päikese ja maa annid. See, kuidas näiteks maasikast saab minu ajutoit on ju imeline protsess ja tunnen, et mul ei jää muud üle kui imestada ja olla tänulik ning õnnelik.”
Kilokalorid pole olulised
Evelin ütleb, et ta ei mõtle, kas üks või teine asi on tervislik, vaid peab lihtsalt lugu toorainest. “Kilokalorid seejuures pole nii tähtsad.
Ainevahetus on palju keerulisem protsess, energia kõrval on väga tähtis ka toitainetihedus, eriti mikrotoitainete ja vitamiinide variatiivsus. Kui tarbid rohkem kaloreid kui liikumisega jõuad ära kulutada, siis hakkad paksuks minema – see on nii lihtsustatud arusaam ja nii ei peaks toitumist vaatama. Toidu puhul on A ja O ikkagi see, palju see üldse makro-ja mikrotoitaineid sisaldab, mis omakorda sõltub paljuski sellest, kuidas toorainet kasvatatud ja töödeldud on,” ütleb ta ning lisab, et kalorid ja toitained muutuvad dramaatiliselt töötlemise ja hoiustamise käigus ning toob võrdluseks kartuli. “See on suurepärane vili, mille mõju meie veresuhkrule võib erineda lausa sada korda sõltuvalt sellest, kus me teda hoiame, mis aastaajal sööme ning kuidas oleme teda töödelnud.” Evelin rõhutab ka seda, et töötlemise ja töötlemisel võib olla vahe. Näiteks kiidab ta väga sous vide meetodit ning ütleb, et kasutab toidutegemisel madalamaid temperatuure. “Ma ei pane näiteks liha ja kala ahju 200 kraadi juures.”
Vähem eksootilist
Kuigi Evelin on alati tervisest olnud huvitatud ja seda märksõna tähtsustades elanud, ütleb ta, et on varasemalt liiga palju eksootilist tarbinud. “Selles suhtes olen kindlasti muutnud konservatiivsemaks ja mõistnud, et see pole mulle kasulik. Parem on süüa kohalikku. Sellise toiduga on meie keha harjunud ja tuleb sellega paremini toime. Samuti on sellest saadud energia kvaliteetsem ja üldkokkuvõttes siis ka mu tervis parem. Kõige tähtsam toitumise juures ongi energia ja ehitusmaterjali kvaliteet.” Evelin rõhutab ka seda, et meie juurde jõuavad eksootilised viljad ka küpsusastmelt toorena ning neid on meil veelgi raskem seedida.
Vähem toorest
väga palju toorest süüa. “Kui me kujutame ette seedesüsteemi kuuma ahjuna, siis toore toidu söömine on sama, mis sinna külma vett visata. Suvel aga tuleme toore toidu seedimisega palju paremini toime.” Seepärast ei näe teda talvisel ajal just sageli salatit söömas. Evelin räägib, kuidas ka meie esivanemad ei söönud talvisel ajal toorest. “Nad ei võtnud keldris olevaid peete ja porgandeid, et teha nendest salatit.”
Evelin ei arva ka, et inimesed peaksid väga täpselt iga päev kindlatel kellaaegadel sööma. “Inimesed pole kunagi söönud kellaajaliselt ja nii regulaarselt. Terved inimesed ei pea nii sööma,” ütleb ta. Teine lugu on haigetega, paranemise toetamiseks on regulaarsusest päris palju abi. “Sageli tuuakse toitumise kontekstis traditsioonilisi hõime eeskujuks. Näiteks seda, kuidas eskimod söövad palju rasva ja ei lähe paksuks, kuidas kuskil Aafrikas konkreetne hõim sööb vaid magusaid puuvilju ja neil pole samuti ülekilodega probleeme. Aga need on päris toidud, mida nad söövad. Nad ei söö ületöödeldud pakendatud toitu. Kohe kui nad hakkavad neid sööma, võtavad nad ka juurde. See juhtus ju isegi Jaapanis, kes hoidis pikalt saledat joont.”
Paastumine ja keto toitumine
Erinevate kiirdieetidega Evelin kaasa ei lähe, küll aga on proovinud näiteks keto-toitumist tulenevalt sellest, et ta kaks korda aastas paastub, mis viib keha niikuinii ketoosi. “Üldiselt pole ma nõus dieete proovima.” Paastumist on Evelin harrastanud juba üle kolmekümne aasta. “Üldiselt teen veepaastu ja vähemalt seitse päeva korraga.” Tavaliselt on see toimunud koos sõpruskonnaga ja seda on juhtinud paastuarst. Kuna see arst enam sellega ei tegele, siis otsustas Evelin sel aastal midagi uut proovida ning läks Tiibeti Meditsiini Keskuse poolt korraldatud paasturetriidile. “See oli ka väga hea kogemus. Väga aktiivne võrreldes sellega, mida olen siiani teinud.” Miks Evelin nii pikki aastaid regulaarselt paastub? “Paastumine ei sobi kõigile, aga minuga toimub kõik see, mille eest paastu mehhanismide uurimine ja autofaagia avastamine on meditsiini Nobeli preemia saanud.”
Viimastel aastatel on suurt populaarsust kogunud veresuhkrusõbralik toitumine ja glükoosimonitorid. Ka Evelin kandis 10 päeva monitori ning avastas enda kohta palju üllatavat. Näiteks seda, et kui ta sööb ära korraliku toidukorra ning võtab peale seda ühe makrooni, siis jääb veresuhkur stabiilseks. Talle suureks üllatuseks tõstis aga madala suhkrusisaldusega šampanja oluliselt veresuhkrut. “Kindlasti soovitan glükoosimonitori tulemusi lasta mõnel spetsialistil tõlgendada, kui endal pole piisavalt teadmisi. Nii saab sellest maksimaalselt kasu ning ei ole ohtu, et tekiks veresuhkru osas põhjendamatuid ootusi.”
Hiljuti käis ta Portugalis rasvumisravi meistriklassis, mille korraldajaks oli Euroopa Rasvumisravi Assotsiatsioon ja üks slaid kõnetas Evelini kohe eriti. “Keskel oli kaaluga hädas olev inimene ning tema ümber 12 ikooni, mis kõik kehakaalu mõjutavad. Toit oli neist ainult üks ikoon. See näitab kui kompleksne see teema on. Kehakaalu mõttes mõjutavad meid kindlasti ka terve ühiskond ja oma kogukond, stress ja geenid. Täna arvan, et kõige olulisem on leida üles see kõige olulisem mõjutaja ja alustada sellega tegelemist ja see ei pruugi tõesti üldse olla toit.”
Toidustress ja -ärevus
Evelin on käinud palju kordi idamaid külastades ka tohtrite juures, kes viljelevad selle piirkonna traditsioonilist meditsiini. “Mulle meeldib seal laialt levinud ütlus – kuula oma tarka keha mitte oma nurjatut aju! Aju on tunduvalt noorem struktuur, eriti prefrontaalne korteks ehk eesajukoor. See on aju osa, mis pakub loogilisi lahendusi, juhib kriitilist mõtlemist ja vastutab otsuste tegemise eest. Tal on veel väga vähe kogemusi elu põhiväärtustega. Seda kõike on raske teha, kui aju on ülestimuleeritud. Sa ei saagi siis kuulata oma keha, sest sa ei kuule.”
Evelin ütleb, et viimastel aastakümnetel on väga palju toidustressi ja -ärevust. “Juba nooremas eas on palju erinevaid muresid toiduga. Näiteks erinevad talumatused või lihtsalt inimene ei soovi teatud toite süüa. Palju on ka neid, kellel on normaalne teadlik suhe toiduga kadunud. Nad ei tea, kust tulevad pähklid, piim ja liha. Kuna kontakt on kadunud, tekivad ka ebakõlad, hirmud ja foobiad. Kui sul on teadlik suhe toiduga, pole vaja teha ka tohutuid piiranguid. Kui lähtud sellest, et toit oleks värske ja mitte ületöödeldud, oledki teinud suure sammu tervislikkuse suunas. Mida rohkem kuulad oma keha, seda paremaid ja teadlikumaid otsuseid enda jaoks teed. Keha on ju väga tark.”
