Muidugi ma jooksen kinni vahepeal.
Kas Teie elustiil on alati olnud nii tervislik nagu ta täna on?
Ei, kindlasti mitte. Kui mina käisin koolis ja ülikoolis, siis oli hoopis teine aeg. Toitumine oli nii nagu enamus inimestel sellel ajal. Me ei pööranud sellele tähelepanu. Kaubavalik oli poodides kehva, eriti midagi ei olnud saada. Söödi seda, mida oli.
Ülikooli ajal liikusin küll hästi, osalesin ka Tartu Maratonidel. Mulle meeldis liikuda ja meeldib siiani. Heal tasemel sportlane ma pole kunagi olnud, aga mulle meeldibki rohkem tervisesport.
Tasapisi on tervislikkus minu elus järjest enam võimu võtnud. Olen hakanud enam mõtlema toitumise ja selle olulisuse üle. Ka liikumine on ajaga kasvanud. Aga pinget on kõvasti juurde tulnud. Omal ajal oli ikka hästi rahulik elu.
Kas see oli ka tajutav, et elu on rahulik või on see taipamine tulnud tagantjärgi?
Sel ajal tundus elu ikka samamoodi pingeline. Igas eluetapis on omad raskused. Pigem on see järeldus tagantjärgi tarkus. Õpingud polnud kerged. Olin ülikoolis nimeline stipendiaat ja mul olid kõik viied. Ma ei ütle, et ma ülemäära pingutasin. Samas, käisime meeskooriga palju välisreisidel ja mul tuli sageli teha asju järgi. Laulan siiani meeskooris, osaleme alati ka laulupidudel ning see on teistmoodi tore ja tunnen, et see aitab stressi tasakaalustada.
Mäletan, et oli raske, aga kui võrdlen seda praegusega, siis see tundub kuidagi nii palju rahulikum elu. Tempo oli teine ja igapäevane infokogus palju väiksem. Praegune infoküllus lämmatab nii ära.
Erialaselt on see muidugi imeline, sest see loob palju uusi võimalusi. Meil on täna võimalik saada juba töödeldud informatsiooni ja seda siis veel ise edasi mõtestada. Vanasti meil selliseid võimalusi ei olnud. Info mõttes on kõik nii kättesaadav ja see on nii põnev, aga päevas on ikka endiselt ainult 24 tundi.
Tööl on ju ka stressitase kõrge? Kuidas oma vaimset tervist hoiate?
Muidugi ma jooksen kinni vahepeal. Ma teen iga päev tööd, ka laupäeval ja pühapäeval ning mu päevad on planeeritud väga täpselt. Ka viie minutiline viivitus võib mu päeva juba sassi lüüa. Ma teadvustan endale, et see on minu suur probleem. See ei tohiks nii olla.
Vaimset ja istuvat tööd tasakaalustan füüsilise tegevusega ja selle jaoks tuleb aega leida. See lihtsalt on nii! Mul on ka treeningud päevakasse sisse kirjutatud. Kui muidu mängisin peamiselt tennist, siis nüüd olen hakanud ka jõusaalis käima. Tennis on äge, aga füüsilises mõttes väga ühekülgne ning mul hakkasid tekkima spordivigastused. Tänagi tegin kabinetis kiirelt võimlemisharjutusi, et ennast ikka aktiivsena hoida.
Füüsiline aktiivsus aitab paremini ka vaimset tööd teha. Sageli tulen ka tööle jala. Mul on Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse kodust 3,5 kilomeetrit. Praegused vigastused on muidugi mu liikumisaktiivsust vähendanud, kuid see on ajutine. Soovitan kõndimist üldiselt kõigile. 120- 150 minutit tempokat kõndi nädalas aitab hoida meie südame tervist.
Sporditegemine on võimas. Ma mõtlen jõusaalis kõik oma mõtted ära, aju läheb kuidagi puhtaks ja mul tulevad head mõtted pähe. Tunnen ennast halvasti, kui ma ei saa trenni minna. Tennist on üldse võimatu vahele jätta, sest partner ootab.
Kas meenub mõni hetk, kus tekkis taipamine, et tervis on kõige tähtsam?
Üks murdepunkt oli see, kui alustasin oma arstitööd Maarjamõisa haiglas infarktiravi osakonnas. Dr Maido Uusküla oli minu osakonna juhataja ning me tegime koos erinevaid teadusprojekte, aga põhiline töö oli haigete ravimine.
Infarktiravi ei olnud siis nii arenenud kui praegu. Me alles hakkasime trombolüüsi tegema. Praegu vaadatuna tundub see lapsekingades täiesti, aga samas see valdkond arenes juba siis tohutult kiiresti.
Nägin seal kui palju oli 30-40ndates eluaastates infarktipatsiente. Sellel ajal olid nad ligi kuu aega haiglas ning sain osa sellest, kuidas lähedased käisid külas, kuulsin mida nad rääkisid. See ikka raputas nende elu korralikult. Teinekord olid ka kahjustused nii suured, et kogu elu tuli ümber sättida ja mõtestada. Oli ka kordi, kus me ei suutnud inimese elu päästa. Nägin omakseid, kes tulid kohale. See kõik oli väga kurb.
See töökogemus andis mulle suure tõuke ja taipamise, et neid haigusi saaks ennetada. Võrreldes teiste riikidega olid meil südamehaigused ja nendesse suremus eriti kõrge. Üheksakümnendate alguses jagasime selles edetabelis Lätiga kõige kehvemat kohta. Nüüd on olukord muidugi juba palju parem.
Kas olete kaasa läinud ka mõne tervisetrendiga?
Nendes kõikides on üldiselt positiivsed jooned sees, aga ma arvan, et ühe asja absolutiseerimine ei ole hea. Inimene on tervik ja kogu käitumine peaks ka olema terviklik. Ühte imetegevust ei ole, mis ülejäänud negatiivsed tegevused ära neutraliseeriks.
Üks nn trend siiski on, millega olen kaasa läinud. Proovin üks-kaks korda nädalas teha pikemaid toidupause. Tunnen end peale 16-tunnist toidupausi palju paremini. Pausi teen õhtusöögi arvelt, hommikusöök on mul väga tugevalt harjumustes sees.
Üldiselt ongi nii, et kui saan olla nn oma õiges rütmis, siis ongi mul ka tervis palju parem. Õigest rütmist viivad välja erinevad loengud, esinemised konverentsidel ja koosolekud. Need konverentsid ja töögrupi koosolekud pole mulle väga tervislikud üldiselt, aga need on jälle teistmoodi vajalikud. Teinekord sõidan kuhugi esinema ja teen lennukis veel viimaseid slaide. Need on hetked, kui tunnen, et pinge on ikka väga peal. See ei ole lihtne.
Stress on minu murelaps ja peaksin võtma natuke kergemalt. Mõned sõbrad on sellega hästi hakkama saanud. Nad on pensionile läinud või on võtnud muretuma stiili. Teevad ainult natukene midagi. Kui ma oleksin firmajuht, siis mul on tunne, et oleksin ka selleks võimeline, aga praegu tunnen, et minu valdkonnas nii ei saa. Mul on tunne, et minu asemel ei saa keegi teine seda teha. Ma pole sunnitud siia olukorda, vaid ikka saan sellest tööst väga palju rõõmu. Tunne, et see on looming, millega ma tegelen.
Toitumise mõttes jälgite kindlasti Vahemeremaade toitumist?
Nii see on tõesti. Minu menüüs on kesksel kohal oliiviõli, pähklid, puu- ja juurviljad ning kala. Põhjamaade kalad on ka muuseas veresoonte lupjumise vastased ja peaksime neid senisest enam sööma. Kala ongi üldiselt palju südame- ja veresoonkonna sõbralikum kui liha. Nii et tasuks süüa rohkem kala ja vähem liha.
Kui tooraine osas saame Vahemeremaade dieeti järgida, siis on üks oluline nüanss, mida me väga hästi ei oska. Nimelt, Vahemeremaade dieet näeb ette, et iga toidukord on sotsiaalne sündmus, aga meie, eestlased, oleme harjunud hoidma omaette ja sööma kiirelt oma toidu ära. See on koht, kus võiksime veel areneda.
Kas teete midagi eraldi selleks, et enda immuunsust toetada?
Võtan D-vitamiini. See on üks väheseid asju, mida peab kindlasti meie piirkonnas toidulisandina juurde võtma. Eestlaste D-vitamiini tase on sageli 20-40 nmol/l, aga võiks olla 75-100 nmol/l.
Mulle tundub, et immuunsust aitab hästi hoida ka talisuplus. Ma ise karastan end lihtsalt külma veega. Tervisesport aitab ka sellele palju kaasa. Hakkasin sellega tõsisemalt tegelema pisut enne 30ndat eluaastat. Varem olin 1-2 korda aastas haige, aga peale seda enam mitte. Isegi kui lähedastest keegi on haigestunud ja olen tundnud, et hakkan ka jääma, siis olen lihtsalt end päev või kaks halvemini tundnud.
Olen ka suur saunafänn ja soovitan kui vähegi võimalik, kõva leiliga sauna minna ja mitte ühe korra vaid ikka mitu.
