Luutihedust võiksid vähemalt korra mõõtmas käia kõik naisterahvad, kes on 65-aastased ja vanemad.
Patsiendid põhjendavad, et oli väga libe või kiire, jalg takerdus ja murd tekkis suure hooga kukkumise tõttu. Tegelikkus on see, et kui noorem terve inimene kukub käe peale, saab ta küll haiget, aga luumurdu ei teki.
Luuhõrenemisega seotud randmepiirkonna murru tagamaid 50.–60. eluaasta kandis tuleb põhjalikumalt uurida. Kui osteoporoos süveneb, võib hiljem, üle 70–80-aastastel tekkida juba palju väiksema trauma puhul selgroolülikeha murd või reieluumurd. Need on osteoporoosi rasked tüsistused, mis põhjustavad palju valu ja probleeme, ja mille järel inimesed pahatihti jäävad voodihaigeks või hoopiski aasta jooksul surevad.
Kes on riskirühmas?
Menopausi alguses tekkivate luumurdude põhjuseid ei tohiks kindlasti jätta tähelepanuta. Osteoporoosi riskirühmas on ka need, kel varane menopaus – kas siis geneetiline, mil perekonna naisliinis on neljakümnendate alguses saabuv menopaus tavaline, või kui selle põhjuseks on operatsiooni käigus emaka ja munasarjade eemaldamine. Naissuguhormoonide tootmine lõpeb või väheneb kriitiliselt ja seetõttu hakkavad luud kiiremini hõrenema.
Osteoporoosi riskirühma kuuluvad nii naised kui mehed, kes peavad teatud krooniliste haiguste tõttu võtma pikalt ja palju glükokortikoidhormooni, näiteks prednisolooni tüüpi ravimeid. Neil tekib osteoporoos varem ja on tihti tõsisem.
Ka kilpnäärme ja kõrvalkilpnäärme ületalitlus tõstab haigusriski. Osteoporoosist on rohkem ohustatud väga kõhnad inimesed, kellel on lihasmassi vähe. Haigus on nende jaoks ka raskem. Samas ei pruugi osteoporoosist pääseda ülekaalulisedki, kel tekib luumurde haiguse varases staadiumis isegi rohkem. Nii esimese kui ka teise tüübi diabeet põhjustab suuremat osteoporoosiriski.
Luuhõrenemise tõenäosust tõstavad ka põletikulised soolehaigused, mille tõttu on takistatud kaltsiumi imendumine sooles. Kui ei ole kindel, kas kuulud riskigruppi, tasub see võtta perearstiga teemaks 50.–60. eluaastatel. Perearst otsustab, kas tuleb minna osteoporoosikabinetti luutihedust mõõtma. Kindlasti tuleb seda teha, kui pärast 50. eluaastat on esinenud luumurd.
Kuidas säilitada terved luud?
D-vitamiin ja kaltsium aitavad hoida luid tervena, aga tuleb meeles pidada, et ka hea asjaga ei tasu liialdada. Eestis saame päikese käes olles nahas sünteesitavat D-vitamiini piisavalt ainult maist septembrini, ülejäänud ajal peab toetuma selle teistele allikatele. Tasub arvestada, et terve noor täiskasvanu vajab D-vitamiini toidulisandina oluliselt vähem, kuni 1000 toimeühikut päevas. Riskigruppi kuuluv üle 50-aastane naine või mees, kel nahk enam päikese käes D-vitamiini nii hästi ei tooda, võiks 2000 toimeühikut aastaringselt tarvitada, hoid maks ära osteoporoosi.
D-vitamiini liigtarvitamine põhjustab lõpuks ise lihas- ja liigesvalusid. Eestis küll väga suure kontsentratsiooniga D-vitamiini kapsleid ei müüda, aga mujal maailmas on need kättesaadavad, ja kui neid järjekindlalt pika aja jooksul võtta, siis tekkiv lihasvalu võib tähistada juba mürgistust. Head asja ei ole palju vaja, ikka mõõdukalt!
Kaltsiumi puhul tuleb kriitiliselt üle vaadata, kas igapäevases toidus on seda piisavalt või mitte. Kaltsiumit sisaldavad kõik piimatooted. Kaltsiumi saamiseks ei pea rõõska piima jooma. Kellel on laktoositalumatus ehk puudub piimavalku lagundav ensüüm, võib ka laktoosivabu või hapendatud piimatooteid tarvitada. Kui piimatooted üldse ei sobi või neid ei soovi tarbida, siis võib kaltsiumit tarvitada toidulisandina.
Igapäevaselt on kaltsiumit juurde vaja võtta siis, kui on juba diagnoositud osteopeenia või osteoporoos ja see kuulub raviskeemi, mille arst on alustanud. Kui on diagnoositud osteoporoos ja kõrge luumurru risk, siis on näidustatud osteoporoosi ravi ja selleks on olemas tõhusad ravimid. Ravi kestab kaua, minimaalselt neli-viis aastat, kuna luu uueneb aeglaselt. Kaltsium ja D-vitamiin on äärmiselt olulised osteoporoosi ravis ning neid tuleb tarvitada lisaks ravimile.
Liikumine vähendab tüsistuste ohtu
Kõik inimesed sõltumata vanusest peaksid olema füüsiliselt aktiivsed vastavalt oma võimetele. Tuleks harrastada seda, mis on nauditav ja teeb enesetunde heaks.
Näiteks annab hea füüsilise koormuse tantsimine ja see sobib ka osteoporoosiga vanematele inimestele. Kõndimine on samuti hea füüsiline koormus, aga ei ole esimene, mida luutervise soodustamiseks soovitatakse. Igasugused lihaseid tugevdavad jõuharjutused tulevad kasuks. Need annavad lihasmassi, mida on vaja, et ennast püsti hoida ja mitte kukkuda.
Teadusuuringute kohaselt tugevdab luid kõige paremini hüppamine. Seda soovitatakse küll rohkem lastele ja noortele täiskasvanutele, et saavutada 30. eluaastaks võimalikult tugevad luud. Vastavalt vanusele tuleb valida tegevus, mida harrastada järjekindlalt. Salasõna on regulaarsus – kes on pidevalt füüsiliselt aktiivne, selle lihased on tugevamad ja aitavad luudel paremini ajale vastu panna.
Hea koormuse annab ka see, kui kõndida jalgsi bussi- või rongijaama, võimalusel näiteks poodi või tööle. Luutihedust võiksid vähemalt korra mõõtmas käia kõik naisterahvad, kes on 65-aastased ja vanemad. Kui inimesel lisandub veel üks riskitegur või esinenud luumurd, tuleb apteegi asemel minna luutihedust mõõtma perearsti saatekirjaga suurde keskusesse, et saada luude seisundist täpne ülevaade.
