Luude normaalseks mineralisatsiooniks on vaja kaltsiumi ja fosforit koos vitamiin D-ga, mis parandab mineraalide imendumist soolest.
Inglise arst ja anatoom Francis Glisson kirjeldas 1650. aastal esimest korda rahhiiti lastel kui absoluutselt uut haigust. Seda panid arstid tähele Inglismaal, kui algas urbniseerumine.
D-vitamiini moodsam ajalugu algas 19. sajandi keskel tööstusrevolutsiooniga. Täheldati, et linnalastel esines rahhiiti rohkem kui maalastel. Rahhiiti hakati nimetati inglise haiguseks. 1913. aastal avastasid Ameerika uurijad Elmer McCollum ja Marguerite Davis tursamaksa õlis aine, mida nimetati A-vitamiiniks. Briti arst Edward Mellanby täheldas, et koertel, kellele pakuti toiduks tursamaksa, ei teki rahhiiti. Ta tegi järelduse, et Avitamiin on vajalik selle ärahoidmiseks.
Need olid esimesed sammud, avastamaks D-vitamiini. Tuleb rõhutada, et koertel on olnud suur roll rahhiidiravimi avastamisel. Nimelt testis 1921. aastal Elmer McCollum modifitseeritud tursamaksa õli, millega oli võimalik ravida rahhiiti põdevaid koeri. Ta tuli järeldusele, et rahhiiti raviv aine tuleneb A-vitamiinist ja nimetas selle vitamiiniks D. Siis ei teatud veel, et inimese organism on võimeline ise D-vitamiini sünteesima UV kiirguse mõjul. Siit tulebki võib-olla D-vitamiini eksitav nimi vitamiin – pigem tahame selle kohta täna öelda hormoon.
aastal tehti kindlaks, et 7-dehüdrokolesteroolist moodustub päikesevalguse käes rasvlahustuv vitamiin (D3 vitamiin). 1928. aastal tegi Adolf Windaus Göttingeni ülikoolist kindlaks D-vitamiini keemilise struktuuri ja sai selle eest Nobeli preemia.
1971–1972 avastati vitamiin D aktiivsed vormid: D-vitamiin muudetakse maksas kaltsidiooliks ja see omakorda muudetakse neerudes kaltsitriooliks, mis on D-vitamiini aktiivne vorm. Kaltsitriool tsirkuleerib veres kui hormoon, reguleerides kaltsiumi ja fosfori taset ning taga-des sellega lapse normaalse kasvamise ja luustiku arengu. D-vitamiini modernne ajalugu algas, kui Mark Haussler Arizona Ülikoolist avastas 1975. aastal kaltsitriooli siduva retseptori (VDR).
KUIDAS D-VITAMIIN ORGANISMI TOETAB?
Inimese organism on võimeline ise D-vitamiini sünteesima nahas päikese ultraviolettkiirguse toimel. Teine võimalus on saada D-vitamiini toiduga või D-vitamiini preparaadina. D-vitamiin suundub maksa, kus tekib kaltsidiool, ja edasi neerudes tekib kaltsitriool, mis on vitamiin D aktiivne vorm, mis avaldab toimet põhiliselt soolestikus ja luudes.
Soolestikus see tõstab kaltsiumi ja fosfori imendumist. Luudest tagab ka nii-öelda kaltsiumi ladestumise, varude kogumise. D-vitamiin on hormoon, mis säilitab sellega ka kaltsiumi normaalse taseme seerumis. Uuringutega on näidatud, et ilma D-vitamiinita imendub soolest kümme kuni 15 protsenti kaltsiumi – koos D-vitamiiniga 30 kuni 40 protsenti ehk poole rohkem. Kui sööme kaltsiumirikast toitu, aga kui vitamiin D toidus puudub, siis sellest pool imendub vähem.
Toitumuslikust rahhiidist on palju juttu olnud sel sajandil. 2016. aastal on koostatud viimane konsensusdokument, mis käsitleb toitumusliku rahhiidi ärahoidmist ja ravi. 33 erinevat eksperti, kelle hulgas on lasteendokrinoloogid, lastearstid, toitumise spetsialistid, epidemioloogid, rahva tervise ja tervise ökonoomika spetsialistid, kes esindasid 11 rahvusvahelist organisatsiooni, on dokumendi kirjutanud.
Toitumuslik rahhiit on kasvuplaadi kondrotsüütide diferentseerumise ja luukoe mineralisatsiooni häire, mis on põhjustatud vitamiin D defitsiidist või ebapiisavast kaltsiumi saamisest lastel. Diagnoosimise alused on anamnees, läbivaatus, biokeemilised ja radioloogilised leiud.
Luude normaalseks mineralisatsiooniks on vaja kaltsiumi ja fosforit koos vitamiin D-ga, mis parandab mineraalide imendumist soolest. Kui vereseerumis on kaltsiumi tase madal tingituna D-vitamiini defitsiidist või kaltsiumi saamisest toiduga, siis stimuleeritakse kõrvalkilpnäärmete hormooni poolt luudesse kogutud mineraalide vabanemist, säilitamaks normaalne kaltsiumitase seerumis.
Toitumuslik rahhiit võib tekkida teatud haiguste puhul kergemini. Rohkem tuleb tähelepanu pöörata lastele, kel on diagnoositud malabsorptsiooni sündroom, maksahaigus, neerupuudulikkus või kes on täielikul parenteraalsel toitumisel. Toitumuslikku rahhiiti tuleb ka eristada rahhiidi teistest vormidest.
RAHHIIDI SÜMPTOMID
Millised on toitumusliku rahhiidi luukonnaga seotud sümptomid? D-vitamiin aitab lapse luudel kasvada ja muudab need tugevaks. Lastel, kes ei saa D-vitamiini piisavalt, on luud pehmed ja tekivad luulised muutused. Näiteks randmete ja pahkluu piirkonda tekivad paksendid – randmete piirkonnas meenutavad need käevõru. Paksendid tekivad ka roiete otstesse, nii et rindkerel võib olla naha rahhiitiline roosikrants. Kui haiguse olemus on tõsisem, siis ka rindkere deformeerub, vajub külgedelt kokku ja rinnak surutakse ette – tekib niinimetatud kanarind. See piirab lapse hingamisliigutusi – need lapsed on vastuvõtlikumad haigustele ja põevad sagedamini kopsupõletikke.
Kui laps hakkab seisma ja kõndima, võivad deformeeruda ka jalad – tekivad X- või O-jalad. Nendega kaasneb kindlasti luuvalu, mis on väga tugev. Ei ole imekspandav, et need lapsed on kergesti ärrituvad, rahutud, negativistlikud. Kui aastane laps, kes ei toetu hästi jalgadele, on nutlik ja halvas tujus ja ei hakka käima, ei pea alati mõtlema neuroloogilisele haigusele, tal võib olla ka rahhiit.
Koljuluud võivad pehmeks minna. Neil lastel võivad lõgemed hiljem sulguda – normaalselt sulguvad teiseks eluaastaks. Võib esineda hammaste hiline lõikumine – lõikehambad puuduvad kümnekuusel ja molaarid 18-kuusel. Võib olla ka teisi põhjusi, miks lastel hambad hiljem lõikuvad. Kui olukord on jõudnud nii kaugele, et organism ei suuda enam kompenseerida kaltsiumi taset, siis võivad tekkida hüpokaltseemilised krambid ja tetaania.
Eluohtlikuks on hüpokaltseemiline dilatatiivne kardiomüopaatia, mille puhul võivad tekkida südame rütmihäire ja südameseiskus. Luukonnavälistest ilmingutest on rahhiidi puhul tüüpiline kasvuhäire – haigus kahjustab luude kasvuplaate ja laste kasv jääb kängu. Samamoodi avaldab rahhiit mõju lihaskonnale – see on nõrk. Kui lapsed hakkavad istuma, võib tekkida rahhiitiline küür.
PALJU D-VITAMIINI ON VAJA?
Soomes kümmekond aastat tagasi läbi viidud uuringu kohaselt ei olnud 70 protsendil koolilastest optimaalset D-vitamiini taset. Defitsiitne olukord suurenes vanuse kasvades. D-vitamiini tase üle 50 nmol/l loetakse piisavaks, 30–50 nmol/l on puudulik ja alla 30 on defitsiit.
Kui palju vajavad lapsed D-vitamiini? 400 IU (10 μg) päevas loetakse piisavaks annuseks, et ennetada toitumusliku rahhiidi teket imikutel esimesel eluaastal, sõltumata sellest, kas nad on rinnapiimatoidul või söövad piimasegusid. Üle 12 kuu vanused lapsed ja täiskasvanud vajavad vähemalt 600 IU (15 μg) D-vitamiini päevas.
D-vitamiini defitsiidi emapoolsed faktorid on, kui ema on mustanahaline, riietega on kaetud kogu keha, kõrgel laiuskraadil elamine talvel ja kevadel, piiratud päikese (UVB) saamine, sealhulgas siseruumides viibimine, liikumispuue, õhu saastatus, toiduga vähene D-vitamiini saamine. Samuti on riskitegurid kaltsiumivaene toit, vaesus, toitumise puudulikkus, eridieedid.
Lapsepoolsed faktorid on neonataalne vitamiin D defitsiit seoses ema D-vitamiini vaegusega. Kui rase hoiab D-vitamiini taseme optimaalsena, siis ta annab väikese varu lapsele kaasa. See ei püsi kaua ja sestap peame hakkama imikul kohe varusid tõstma. Tihti on arusaam, et kõik vajalik tuleb toidust või loodusest, aga imikud, kes kasvavad kiiresti, vajavad lisaks D-vitamiini. On tore, kui last toidetakse rinnaga, aga kindlasti tuleb õigel ajal alustada lisatoitmisega.
D-vitamiini defitsiidi risk võib ohustada pikaajalise rinnaga toitmise ajal, kui ei lisandu lisatoitu alates 6. elukuust. Samuti on riskitegurid kõrgel laiuskraadil elamine talvel ja kevadel, kui laps on mustanahaline, vähene päikese käes viibimine, siseruumides viibimine, liikumispuue, õhusaastatus, pilvine taevas, toiduga vähene D-vitamiini saamine. Samuti kaltsiumivaene toit.
Kas peame tundma muret, et kui anname lapsele D-vitamiini, võib tekkida toksiline seisund? Selleks on välja töötatud kriteeriumid: hüperkaltseemia ehk kaltsiumi tase seerumis on kõrge ja D-vitamiini tase üle 25O nmol. Samas on suurenenud kaltsiumieritus neerude kaudu. Kui toksiline tase püsib, siis võib lapsel areneda nefrokaltsinoos ja neerufunktsiooni häire. D-vitamiini toksilisusest on pigem ohustatud imikud ja väikelapsed, aga räägime ikka väga suurtest D-vitamiini doosidest, sadadest tuhandetest ühikutest. Suurematel lastel kohtab toksilisust üliharva.
Teine põhjus, miks luud võivad jääda pehmeks ka piisava D-vitamiini taseme korral, on toiduga kaltsiumi saamine. Eksperdid on soovitanud, kui palju peaks laps päevas kaltsiumi tarbima. Imikud kuni kuue kuuni peaksid seda saama päevas 200 mg, teisel elu poolaastal 260 mg päevas, üle 12 kuu vanused lapsed peavad saama vähemalt 500 mg kaltsiumi päevas. Kui üle aastastel lastel see kaltsiumi saamine on alla 300 mg päevas, siis on oht rahhiidi tekkeks.
Üle kümne aasta vanustel lastel võib kaltsiumivajadus tõusta 1500 mg päevas. Peame arvestama, et lapsed piima ja piimatooteid tarbiksid ja kaltsiumi vajalikud kogused kätte saaksid.