Õigupoolest piisab täiskasvanud inimesel päikeselisel aastaajal (maist kuni augustini) päevase D-vitamiini koguse saamiseks 15-minutilisest jalutuskäigust keskpäeval – spetsiaalselt D-vitamiini saamiseks päevitada ei ole tarvis.
Fotovananemiseks nimetatakse naha enneaegset vananemist, mis on põhjustatud korduvast kokkupuutest ultraviolettkiirgusega (UV). Peamiseks UV-kiirguse allikaks on päike, aga ka kunstlikud UV-allikad, näiteks solaariumid.
KUIDAS TOIMUB FOTOVANANEMINE?
Selleks tuleb natuke seletada naha ehitust. Nahk koosneb kolmest kihist: kõige peal on õhuke epidermis ehk marrasknahk, mis koosneb üksteise kõrval tihedalt asetsevatest marrasknaha rakkudest ehk keratinotsüütidest, nende vahel paiknevad hõredalt melanotsüüdid, mis toodavad pigmenti. Epidermise all paikneb dermis ehk pärisnahk, mille peamiseks rakutüübiks on kollageeni tootvad fibroblastid. Pärisnahas paiknevad rakud hõredalt ja on palju rakuvaheainet, mille peamisteks komponentideks on mitmesugused valgud, peamiselt kollageen ja elastiin. Need kiud mõjutavad naha tugevust ja elastsust ning vastutavad naha sileda ja noorusliku väljanägemise eest. Dermise all paikneb subkuutis ehk nahaaluskude, mis koosneb peamiselt rasvarakkudest.
UV-kiirguse toimel tekib nahas hulgaliselt reaktiivseid hapnikuosakesi ehk vabu radikaale, mis kahjustavad nahavalkusid. Seda protsessi kutsutakse oksüdatiivseks stressiks. Hapniku radikaalid suruvad nahas maha kollageeni sünteesi ja kiirendavad selle lagunemist. UV-kiirguse mõjud nahale on silmaga nähtavad. Nahk muutub õhemaks, kaotab oma elastsuse ja lõtvub, tekstuur muutub karedamaks ja tekivad kortsud. Lisaks kaotab nahk loomuliku sära ning tekivad inetud pigmendilaigud, sest melanotsüüdid hakkavad tootma ülemääraselt melaniini. Kuna UV-kiirgus kahjustab ka naha veresoonte seintes paiknevat sidekudet, siis ilmuvad nähtavale pindmised veresooned ehk teleangiektaasia. Teleangiektaasiat nimetatakse mõnikord ka kuperoosaks. Kuperoosat peetakse ühe laialt levinud näonahahaiguse, rosaatsea varaseks staadiumiks. Kuna UV-kiirgus soodustab lisaks põletikurakkude väljumist veresoontest, siis võib see esile kutsuda ka põletikulise rosaatsea.
Eelkirjeldatud muutused nahal on siiski pigem kosmeetilist laadi ja ei põhjusta ohtu patsiendi elule ja tervisele, kuigi raske on leida inimest, kes vabatahtlikult tahaks näha välja vanem, kui tema passijärgne vanus võimaldaks. Hoopis tõsisem probleem fotovananemise juures on mitmete nahakasvajate arengu esile kutsumine. Kuigi nahakasvajate tekkimises mängivad rolli paljud erinevad tegurid, näiteks pärilikkus, inimese immuunsüsteemi seisund, kokkupuude toksiliste ühenditega ning kiirgused, siis ultraviolettkiirgust peetakse üheks kõige olulisemaks faktoriks nahavähi kujunemisel. Ultraviolettkiirguse toimel tekitatakse rakkude tasemel kahjustusi rakutuumas paiknevas pärilikkuseaines DNA-s. Selle tulemusel võib rakk hakata pidurdamatult paljunema ja muutuda vähirakuks. Selliseid DNA «rikkeid» esineb rakkude jagunemisel pidevalt, kuid enamasti leiab immuunsüsteem need kiiresti üles ja «rikked» parandatakse või elimineeritakse koheselt. Kuna UV-kiirgusel on samaaegselt immuunsüsteem pärssiv toime, siis fotovananemisega nahas enam DNA kahjustatud piirkondi nii hõlpsasti «ära ei tunta» ning on loodud tingimused nahavähi tekkimiseks.
KEHA EI TALLETA D-VITAMIINI TALVEKS ETTE
UV-kiirgus on üks peamisi tegureid naha vananemisel ja nahakasvajate tekkimisel. Õnneks on see üks neist teguritest, mida inimene saab arvestataval määral kontrollida. Ultraviolettkiirguse peamiseks allikaks on päikesekiirgus. Nagu eelpool öeldud, on päike meile vajalik D-vitamiini sünteesimiseks, seetõttu põhjendavad paljud inimesed oma arutut päevitamist vajadusega koguda D-vitamiini. Kaasajal on inimestel võimalus reisida eksootilistesse maadesse, kuhu meie esivanematel polnud võimalik minna. Ka suvel puhatakse rohkem kui vanasti ja sageli just nimelt rannas. Nagu juba öeldud, siis mida heledama nahaga inimene, seda suurem on risk päikesepõletuseks. Eriti suure riski all on lapsed, sest laste nahk on õhem ja õrnem ning kaitsemehhanismid ei ole täielikult välja kujunenud. Lapseeas saadud päikesepõletusi loetakse tõsiseks riskiteguriks nahakasvajate arengus hilisemas eas. Öeldakse, et nahal on oma «mälu» ja kahjustused kumuleeruvad järk-järgult kogu eluks, isegi kui päikesepõletus on näiliselt paranenud.
Õigupoolest piisab täiskasvanud inimesel päikeselisel aastaajal (maist kuni augustini) päevase D-vitamiini koguse saamiseks 15-minutilisest jalutuskäigust keskpäeval – spetsiaalselt D-vitamiini saamiseks päevitada ei ole tarvis. Talvisel perioodil soovitatakse meie kliimavööndis nii lastel kui täiskasvanutel D-vitamiini toidulisandina igal juhul juurde tarvitada, sest päevad on lühikesed ja tööl või koolis olles ei pruugi valgel ajal üldse õue sattudagi. Paljud on arvamusel, et kui suvel väga palju päevitada või talvel soojal maal käia «akusid laadimas», siis neid D-vitamiini puudus ei ohusta. Kuigi D-vitamiini poolväärtusaeg kestab mitmeid nädalaid, ei ole selline n-ö ette päevitamine kuigi mõjus, sest keha ei suuda nagunii kogu talveks vajalikku kogust vitamiini korraga sünteesida ega talletada.
D-vitamiini kättesaadavus päikese toimel sõltub olulisel määral sellest, missugune on inimese nahatüüp. Heleda nahaga inimene on tunduvalt päikesetundlikum ja saab oma vajaliku vitamiini kätte palju lühema ajaga kui tumedanahaline. Samas on heledanahalistel tunduvalt suurem päikesepõletuse oht. Evolutsiooniliselt on välja kujunenud olukord, et põhjapoolsetel laiuskraadidel elavate inimeste nahatüüp on pigem hele ja mida ekvaatorile lähemale, seda rohkem kohtab tumedama nahaga inimesi. Selline evolutsiooniline kohastumus võimaldab tumedanahalistel inimestel ekvaatori piirkonnas vältida päikesekahjustust, heledanahalistel põhjamaades aga saada kätte vähesest päikesevalgusest adekvaatne kogus D-vitamiini, mis võimaldaks talve üle elada.
KUIDAS NAHKA KAITSTA?
Õnneks on viimastel aastatel tänu laiapõhjalisele teavituskampaaniale hakanud inimeste tervisekäitumine muutuma. Enam ei peeta liigselt päevitunud nahka kuigi ilusaks, see toob esile kortsud ja näitab inimest märksa vanemana. Kui nn nullindate perioodil oli väga trendikas olla ülipruun isegi talvel, siis viimastel aastatel kohtab päris šokolaadiks päevitunud inimesi harvemini, sest teadlikkus UV-kiirguse (sh solaariumi) kahjulikust mõjust on laialdasem.
Hea on tõdeda, et eelkõige on mõtteviisi murrang toimunud nooremate inimeste hulgas. Küsitakse palju nõu, kuidas päikesekreeme korrektselt kasutada ja kuidas kaitsta oma lapsi. Tavaliselt soovitan suvel otsesest keskpäevase päikese käes viibimisest hoiduda ja valida oma tegevusteks hommikupoolik või pealelõunane aeg, kui UV kiirguse tase on madalam. Seda eriti soojadel maadel reisides, kus meie inimeste jaoks on harjumatult intensiivne päikesekiirgus. Juhul, kui keskpäevase päikese käes viibimine on vältimatu, siis tuleks valida vastav riietus – laiema äärega müts, mis kaitseks nii juukseid, nägu kui ka kõrvalesti, pikemate varrukatega pluus ja pikad püksid või seelik. Ära ei tohi unustada UV-kaitsega päikeseprille. Kuigi nahas on loomulikud kaitsemehhanismid (nt antioksüdantide süsteem), mis püüavad kiirguse kahjulikku mõju neutraliseerida, kulutataksegi need ressursid paraku umbes 15–20 minuti jooksul ära ja nahk ei suuda end enam ise kaitsta. Seetõttu tuleks katmata kehaosadel kindlasti kasutada päikesekreemi, kui on ette teada, et päikese käes viibitud aeg venib pikemaks kui 15–20 minutit. Päikesekreemidel on tavaliselt juurde lisatud SPF number, mis näitab, kui efektiivse kaitse kreem tagab. Meie laiuskraadil peaks SPF 30 olema enamasti piisav, kuid lõunamaades soovitan kasutada tugevamaid kreeme, mille SPF on vähemalt 50. Laste puhul tuleks kindlasti eelistada lastele mõeldud tooteid, aga need toimivad sama efektiivselt ka täiskasvanute puhul. Päikese kätte minekul tuleb kreem juba eelnevalt nahale kanda, mitte siis, kui päikesepõletuse sümptomid valu ja punetus on juba tekkinud. Kreemitamisel ei tohiks unustada kõrvalesti, nina ja labajalgade pealispinda, mis kipuvad sageli ära põlema. Kiilanevatel meestel võib sageli tekkida päikesepõletus ka pealae piirkonnas, kui nad unustavad mütsi pähe panna või pealage kreemitada.
Muidugi ei tasu kaitsmisel ka meeleheitlikuks muutuda. Arvan, et kui inimene läheb korraks ajalehte tooma või prügipange välja viima, siis nii põhjalikku ettevalmistust ei ole tarvis ette võtta. Kokkuvõtteks tahan öelda, et kuigi päike toob meile kevadist soojust ja rõõmu, võib ta olla ka salakaval ja tekitada soovimatuid nahakahjustusi. Olgem ettevaatlikud ja kaitskem end ning oma lähedasi! Kui me seda ise ei tee, siis ei tee seda keegi!
