Peavalude ravis on rangelt soovitatav vältida opioide, nagu kodeiin või tramadool.
KUIDAS PINGEPEAVALU ÄRA TUNDA? MIS SEDA TEKITAB?
Pingepeavalude olemust kirjeldavad hästi tema diagnoosikriteeriumid. Klassikaliselt on tegu kerge kuni mõõduka tugevusega suruva-pigistava iseloomuga peavaluga, mis on kahepoolne või „ümber pea“ ja mille puhul tavapärane füüsiline koormus (nt kõndimine või trepil käimine) valu ei ägesta. Iiveldust või oksendamist ei tohiks kaasneda ning valguskartlikkusest ja helitundlikkusest tohib maksimaalselt esineda vaid üks (tüüpilisel juhul pole kumbagi). Lisasin kirjelduse ette sihilikult sõna „klassikaliselt“, kuna alati võib esineda ka ebatüüpilisi haigusjuhtusid, mis päris sajaprotsendiliselt kriteeriume ei täida. Pingepeavalu atakk võib kesta 30 minutist kuni 7 päevani.
Pingepeavalude tekke täpse mehhanismi ja põhjuste osas on tänapäeval veel palju vastamata küsimusi. Kindlasti on see aga multifaktoriaalne ehk sellel pole ühte lihtsat põhjust. Pikka aega levinud arvamus, et põhjus peitub ainult pea ja kaelapiirkonna lihaste ülepinges, tänapäeval enam ei kehti. Ülemäärane lihaspinge (nt ülekoormusest, valedest asenditest) on kindlasti faktor, aga mitte üksi. Lisaks on mehhanismid episoodilise ja kroonilise (15 või rohkem päeva kuu kohta) pingepeavalu jaoks mõneti erinevad – näiteks kroonilise vormi puhul on selgelt suurem roll geneetilistel faktoritel (n-ö eelsoodumuse aspekt). Kroonilise vormi korral toimub juba kesknärvisüsteemi valu töötlevates juhteteedes ja keskustes sensitisatsioon, mis viib n-ö valu võimendatud tajumiseni, valu töötluse häireni. Stress, unetus, üleväsimus ja veel mitmed tegurid võivad samuti pingepeavalusid provotseerida.
KUIDAS LEEVENDADA PINGEPEAVALU? KAS SOBIB LIHTNE VALUVAIGISTI VÕI ON MÕNI PAREM LAHENDUS?
Kui peavalud on harvad (näiteks mõned korrad kuus), siis piisab tavalistest käsimüügi valuvaigistitest. Soovitatavalt kohe valu tekkides, et efekt oleks võimalikult hea. Sobivad näiteks ibuprofeen või paratsetamool. Peavalude ravis on rangelt soovitatav vältida opioide, nagu kodeiin või tramadool, kuna need võivad soodustada valuprobleemi krooniliseks muutumist. Kui peavalupäevasid on kuu kohta juba neli või rohkem (eriti kui nõnda juba mitme kuu jooksul), siis võib osutuda vajalikuks ka profülaktiline ravi. Sellisel juhul peaks pöörduma perearsti vastuvõtule, kes olukorda hindab ja vajadusel neuroloogile suunab. Harvade ja nõrgemate peavaludega ei peagi alati ilmtingimata tabletti võtma – jalutuskäik värske õhu käes või näiteks magamine on sageli positiivse efektiga. Abi võib olla ka pea ja kaelapiirkonna lihaste masseerimisest või venitusharjutustest.
Kui peavalud on harvad (näiteks mõned korrad kuus), siis piisab tavalistest käsimüügi valuvaigistitest. Soovitatavalt kohe valu tekkides, et efekt oleks võimalikult hea. Sobivad näiteks ibuprofeen või paratsetamool. Peavalude ravis on rangelt soovitatav vältida opioide, nagu kodeiin või tramadool, kuna need võivad soodustada valuprobleemi krooniliseks muutumist. Kui peavalupäevasid on kuu kohta juba neli või rohkem (eriti kui nõnda juba mitme kuu jooksul), siis võib osutuda vajalikuks ka profülaktiline ravi. Sellisel juhul peaks pöörduma perearsti vastuvõtule, kes olukorda hindab ja vajadusel neuroloogile suunab. Harvade ja nõrgemate peavaludega ei peagi alati ilmtingimata tabletti võtma – jalutuskäik värske õhu käes või näiteks magamine on sageli positiivse efektiga. Abi võib olla ka pea ja kaelapiirkonna lihaste masseerimisest või venitusharjutustest.
KUIDAS PINGEPEAVALUSID LEEVENDADA?
Üldised tervisliku eluviisi põhitõed kehtivad ka siinkohal. Normaalne unerežiim – tüüpiliselt 7–8 tundi und päevas; oluline indikaator on see, kas ärkate hommikul puhanuna või mitte. Uneprobleemide korral peab kindlasti nendega tegelema ja unerohud on siiski n-ö viimase rea variant, kui muudmoodi pole õnnestunud seisu parandada, või siis lühiajaline toetav meede.
Regulaarne füüsiline aktiivsus – eelistatult aeroobne tegevus, näiteks jalutamine, ujumine vms. Koormus ei pea üldse olema suur, aga oluline on just regulaarsus. Näiteks 3–4 korda nädalas 30–45 minutit korraga on juba väga hästi. Trennil on nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele suurepärane efekt.
Kaela- ja õlavöötme pingete korral spetsiaalsete harjutuste tegemine, vajadusel füsioterapeudi poole pöördumine. Esmased harjutuste juhendid saab ka perearstilt või internetist (ise otsides tuleb kindlasti ka allika usaldusväärsust kriitiliselt hinnata). Kindlasti tasub investeerida ka heasse madratsisse ja patja.
Kaasuvate haiguste kontrolli all hoidmine. Eeskätt on peavaludel oluline komorbiidsus (koos esinemine) näiteks depressiooni ja ärevushäiretega, aga tegelema peaks kõigi seisunditega, mis paralleelselt olemas on. Tooksin eraldi välja ka obstruktiivse uneapnoe, mis mõjutab negatiivselt und ja on paljudele seisunditele (sh peavaludele) riskiteguriks.
Toitumise teema on ehk olulisem küll migreeni kontekstis, aga oma roll on sellel ka pingepeavalude puhul. Tervislik toitumine aitab kõigi haiguste korral, aga tooksin välja just selle, et toitumise intervallid peaksid olema võimalikult regulaarsed ja toidukordi ei tohiks vahele jätta, kuna tühi kõht võib peavalu provotseerida. Ka liigne kofeiin ja vähene vedeliku tarbimine ei mõju hästi. Neist viimane on praktikas väga levinud ja pärast selle korrigeerimist tunnevad inimesed sageli olulist positiivset efekti.
Omaette teema on peavalu ennetamine sagedaste või krooniliste pingepeavalude korral. Nende jaoks kasutatakse spetsiifilisi preparaate, mille eesmärk on ajas peavalupäevade sageduse langetamine. Rakendatud peavad olema aga ka kõik eelnevalt toodud punktid, vastasel juhul ei pruugi head raviefekti saada. Tablett üksi sellistel juhtudel lahendus ei ole.
MILLIST ROLLI MÄNGIB MAGNEESIUM PINGEPEAVALUDE JA LIHASKRAMPIDE LEEVENDAMISES JA ENNETAMISES?
Magneesiumi rolli on rohkem uuritud migreeni teemal, kus ta on üks preventiivse ravi variantidest (reeglina mitte küll esimene valik). Pingepeavalude korral pole tegu rutiinse ravisoovitusega, ent kuna magneesiumi kõrvaltoimete profiil on suhteliselt hea ja magneesiumi defitsiit võib olla peavaludega seotud, siis võib teda raviks proovida. Soovitaks siiski see enne arstiga läbi rääkida. Pigem näen magneesiumil rolli ennetavas ravis, mitte hooravimina. Tüüpiline doos võiks olla 400–600 mg päevas. Magneesiumi defitsiidi kohta mainiks veel seda, et tavapärane vereanalüüs peegeldab tema reaalset taset organismis väga halvasti, kuna enamik magneesiumist paikneb rakkudes. Rutiinselt määratakse aga rakuvälist hulka (1–2% koguhulgast).
Lihaskrampide korral leiab magneesium sageli soovitamist, aga suuremahulised uuringud pole tegelikult tema kindlat positiivset mõju kinnitada suutnud. Seega seda kasutatakse palju, aga tegelikult objektiivne tõendus, et see toimiks, pigem puudub.
“Kui kuu kohta on peavaluga päevasid neli või rohkem, võib osutuda vajalikuks peavalu profülaktiline ravi.”
Millised on kõige sagedasemad eksiarvamused peavaludega seoses? Mida tehakse tihti valesti?
Üks levinumaid eksiarvamusi on see, et peavalu (pingepeavalu või migreen) on lihtsalt normaalne elu osa ja tegu polegi eraldi haigusega. Õnneks on see mõttelaad aja edenedes järjest rohkem tagaplaanile jäänud ja tänapäeval on teadlikkus teemast oluliselt kasvanud. Eriti vale on see juhtudel, kui peavalu on sage või krooniline – sellisel juhul on tegu juba tugevalt elukvaliteeti halvava seisundiga, millel on ka negatiivne sotsioökonoomiline mõju, näiteks töölt puudumise või töövõime languse kaudu.
Tihtipeale leiab aset ka olukord, kus peavalud muutuvad väga sagedaks või lausa krooniliseks, aga jätkatakse ainult hooravimite (ibuprofeen, paratsetamool jt sarnased) tarvitamisega ega pöörduta arsti poole. Paraku on ka olukordi, kus peavalude temaatikaga vähem tegelevad meditsiinitöötajad ei taba ära õiget hetke, et patsienti spetsialistile suunata. Sellisel juhul on kõrge risk ravimite liigtarvitamise peavalu (medication overuse headache) arenemiseks. Üldiselt kui kuu kohta on peavaluga päevasid neli või rohkem, võib osutuda vajalikuks peavalu profülaktiline ravi. Tegu on igapäevase raviga ja hoopis teistsuguse toimemehhanismiga preparaatidega.
Probleemne on ka olukord, kui ravis pannakse kogu rõhk ainult ravimite võtmisele ja mittefarmakoloogilisi meetmeid ei rakendata üldse või rakendatakse minimaalselt. Eriti oluline on see taas just sagedase või kroonilise peavalu korral. Hea tulemus eeldab mõlema paralleelset rakendamist. Peamised mittefarmakoloogilised meetmed on näiteks normaalne unerežiim, regulaarne (aeroobne) füüsiline aktiivsus, tervislik dieet, tegelemine kaela- ja õlavöötme pingetega, piisav vedelikutarbimine. Vastuvõttude praktika põhjal võib öelda, et regulaarsed spordi- ja võimlemisharjumused on täiskasvanud elanikkonna hulgas kahjuks pigem erand kui reegel.
