Vanus üksi ei ütle kuigi palju selle kohta, milleks inimese keha tegelikult võimeline on.
Kui palju saame ise mõjutada seda, kui hästi meie organism erinevatele koormustele ja haigustele vastu peab?
Tänapäeva elu on muutunud väga mugavaks. Mugavus tundub hea, kuid tervise seisukohalt ei pruugi ülemäärane mugavus alati kasuks tulla. Kui me ei pane ennast proovile ega harjuta füüsilise ja vaimse koormusega toime tulema, väheneb ka meie võime erinevaid koormusi taluda ning see tõstab ka riski haigestuda.
Seetõttu on oluline ennast järjepidevalt treenida – nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Küsimus ei ole enda lõhkumises või pidevas kannatamises, vaid selles, kas julgeme ja suudame aeg-ajalt mugavustsoonist välja tulla ja õpetada organismi erinevate olukordadega kohanema. Üldine vastupanuvõime kujuneb just suuresti selle kaudu.
Olete D-vitamiini valdkonda aastaid uurinud. Milline roll on D-vitamiinil immuunsüsteemi normaalses toimimises ja mida saame selle mõju kohta tänase teaduse põhjal kindlalt öelda?
D-vitamiini ei saa vaadata ainult luude tervise seisukohalt. Sellel on oluline roll ka immuunsüsteemi normaalses toimimises.
Pikaajaline D-vitamiini defitsiit on organismile stress. Teatud määral stressi on kehale vaja, kuid kui seda saab liiga palju või see kestab liiga kaua, väheneb organismi võime kohaneda ja taastuda.
Samas ei saa öelda nii lihtsalt, et teatud D-vitamiini näit veres annab automaatselt kindla tulemuse, näiteks, et inimene kindlasti ei haigestu. Teadus ei anna meile sellist üks ühele seost. Küll aga on näidatud, et D-vitamiini defitsiidi korral ei tööta immuunsüsteemi protsessid nii hästi, kui nad võiksid töötada. Püsivalt piisav D-vitamiini tase aga annab organismile paremad eeldused normaalseks toimimiseks.
Kas D-vitamiini puudus võib kulgeda täiesti märkamatult – inimene tunneb ennast hästi, kuid vereanalüüs näitab siiski liiga madalat taset?
Enamasti just nii see ongi. D-vitamiini puudust inimene tavaliselt otseselt ei tunne. Ja kuna enesetunne võib olla hea, tekib kergesti mõte: kui mul midagi viga ei ole, miks peaksin sellega üldse tegelema.
D-vitamiini puhul ei pruugi defitsiidi mõju olla kohe tajutav. Selle tähendus tuleb sageli esile aastate ja aastakümnete järel. Küsimus on näiteks selles, milline on tulevikus meie luude kvaliteet ja üldine tervis ning mida me saame teha ennetuseks ja mida saame teha kui probleemid ilmnevad. Näiteks luude kvaliteedi tagamiseks saame teha väga palju noores eas – piisav liikumine ja normipärane D-vitamiini tase. Samas väljakujunenud luuhõrenemist vanemas eas enam parandada ei ole võimalik.
Olen D-vitamiini võrrelnud pensionisambaga. Kui oled noor, võib tunduda veider mõelda millelegi, mille mõju näed võib-olla alles kümnete aastate pärast. Aga just pikaajaline vaade on siin oluline.
D-vitamiini madalat taset esineb Eestis ka suveperioodil. Miks ei pruugi meie suvine päike olla piisav, et kogu ülejäänud aastaks head D-vitamiini varu tekitada?
Küsimus ei ole ainult selles, kas meil on suvel piisavalt päikest. D-vitamiin on organismis väga aktiivne ning seda kasutatakse pidevalt. Organismi tekkinud varud ei püsi lõputult, kui D-vitamiini enam juurde ei saa, kasutatakse need suhteliselt kiiresti ära.
Lisaks ei tähenda suvi automaatselt seda, et inimene päikese käes viibib. Tänapäevane elu toimub väga palju siseruumides. Võime veeta suure osa päevast arvuti taga ja minna õue alles õhtul, kui päike on juba loojumas.
Samuti on inimesi, kes väldivad päikest või katavad naha riietega ning kasutavad päikesekaitsekreeme. Seetõttu esineb D-vitamiini defitsiiti ka lõunapoolsetes riikides. Moodne elustiil mängib siin päris suurt rolli.
Millised inimesed peaksid oma D-vitamiini tasemele eriti tähelepanu pöörama?
Siin on väga lihtne vastus. Kõik inimesed! Ma ei ütleks, et mõnes vanuses muutub D-vitamiin ebaoluliseks. Seda on vaja kogu elu.
Eriti oluline periood on siiski lapse- ja teismeiga, sest sel ajal luu kasvab kiiresti ja luuakse n-ö baas tulevikuks. Füüsiline koormus ja piisav D-vitamiini tase aitavad sellel perioodil luumassi kujunemisele kaasa.
Samas ei tähenda see, et vanemas eas võiks D-vitamiini unustada. Ka eakal inimesel on sellel oluline roll ning D-vitamiini madala tasemega võivad kaasneda täiendavad riskid. Mõte on pigem selles, et oma tervisesse tasub investeerida järjepidevalt kogu elu, mitte alles siis, kui mõni probleem on juba tekkinud.
Kui jätame toidulisandid hetkeks kõrvale, siis millised igapäevased harjumused mõjutavad meie vastupanuvõimet kõige rohkem – uni, liikumine, toitumine, stress või kehakaal? Kas ühte neist saab üldse teistest olulisemaks pidada?
Kõige olulisemaks pean järjepidevat treenitust – nii vaimset kui ka füüsilist. Kehale on vaja mõõdukat ja regulaarset koormust.
Treening ja õppimine on mõlemad organismile omamoodi stress, kuid õiges koguses on see vajalik stress. See aitab kehal areneda ja kohaneda.
Kui oleme harjunud liikuma ka siis, kui ilm ei ole ideaalne, ning tulema aeg-ajalt oma mugavustsoonist välja, õpib keha koormusega toime tulema.
Mis toimub organismis siis, kui stress kestab pikalt ja taastumiseks jääb pidevalt liiga vähe aega? Kas inimene võib ennast üsna hästi tunda, kuid organismi seisukohalt olla siiski pidevas „miinuses“?
Igal inimesel on oma piir, kui palju stressi tema keha talub. Seda piiri mõjutavad nii geneetika kui ka treenitus.
Probleem tekib siis, kui koormus muutub suuremaks, kui keha suudab ära „seedida“. Õiges koguses koormuse järel suudab organism ennast taastada. Kui stress on liiga tugev või kestab liiga kaua – olgu päevi, kuid või isegi aastaid –, ei jõua keha enam piisavalt taastuda.
Selle üks lihtsamaid märke võib olla väsimus. Keerulisem küsimus on, mida see väsimus tähendab. Kas inimene vajab lihtsalt väikest tõuget, et liikuma saada, või on tegemist päris ülekoormusväsimusega?
Oma keha tundmaõppimine on siin väga oluline. Inimene, kes on aastaid regulaarselt treeninud, oskab sageli paremini märgata, millal on koormust saanud liiga palju ja taastumiseks tuleb rohkem aega anda. Väga kaugele arenenud ülekoormus võib anda nähtavaid muutuseid ka vereanalüüsides.
Liikumist peetakse tervisele kasulikuks, kuid kas liiga suur koormus võib hakata vastupanuvõimet hoopis nõrgestama? Kuidas aru saada, et taastumisest jääb väheseks?
Kõigepealt tuleb küsida, mida tähendab „suur koormus“. See on väga individuaalne.
Ühe inimese jaoks võib suur pingutus olla lühike jalutuskäik, teine on aastakümneid treeninud ja suudab joosta mitu maratoni järjest. Ehk erinevatel inimestel on võime koormust taluda on täiesti erinev.
Seetõttu ei saa koormust hinnata ainult kilomeetrite, treeningtundide või raskuste järgi. Oluline on see, milleks inimese keha on ette valmistatud. Treenitus kujuneb aastate jooksul ja koos sellega kasvab ka organismi võime koormusega toime tulla.
Kui koormus ületab inimese taastumisvõime, võib sellest saada organismile kahjulik stress.
Paljud 40+ inimesed ütlevad, et nad ei taastu enam nii kiiresti kui varem. Kui palju on see normaalne vanusega kaasnev muutus?
On täiesti normaalne, et 40-, 50- või 60-aastane inimene ei taastu täpselt samamoodi nagu 20-aastane. Vanusega toimuvad organismis muutused ja nendega tasub arvestada.
Aga siin on ka teine pool, millest räägitakse vähem. Noorem inimene on sageli kiirem ja plahvatuslikum, samal ajal kui vanem, aastaid treeninud inimene võib pikaajalist koormust väga hästi taluda. Näiteks vastupidavusaladel võivad kogenumad sportlased olla nooremaga võrreldes paremas seisus.
Me muutume vananedes aeglasemaks, kuid võime samal ajal muutuda vastupidavamaks.
Selle taga on aastate jooksul kogunenud treenitus. Kui inimene on järjepidevalt oma füüsilise vormi eest hoolitsenud, võib 40- või 50-aastane olla väga heas vormis ning teha asju, mis tunduvad mõnele palju nooremale ebareaalsed. Vanus üksi ei ütle kuigi palju selle kohta, milleks inimese keha tegelikult võimeline on.
Apteegiriiulitel on palju tooteid, mis lubavad „toetada immuunsust“. Kui palju on immuunsüsteemi tegelikult võimalik ühe vitamiini, mineraali või preparaadiga mõjutada?
Lubadus, et üks preparaat muudab immuunsüsteemi tugevaks, on liiga lihtsustatud. Ükski üksik preparaat ega ka multivitamiin ei garanteeri immuunsüsteemi paremat toimimist.
Ka D-vitamiin ei ole imevitamiin. Selle kohta on uuringuid ja me teame, et D-vitamiinil on organismis oluline roll, kuid immuunsüsteem sõltub alati paljudest teguritest korraga.
Kui inimese füüsiline vorm on kehv ja igapäevased harjumused tervist ei toeta, siis ainuüksi vitamiini võtmine ei pruugi teda tervemaks teha.
Milline immuunsuse või vastupanuvõimega seotud müüt vajaks teie hinnangul kõige rohkem ümbermõtestamist?
Kõige kriitilisemalt tasuks suhtuda mõttesse, et tervise saab osta värvilisest karbist. Kui inimese igapäevased harjumused ei toeta hea tervise ideed e. toidulaud on kehv ja keha ei saa regulaarset füüsilist koormust, siis ükskõik kui kallis preparaat ei saa seda kõike asendada.
Toidulisand võib olla üks osa tervikust, kuid ta ei saa olla terviku asemel. Meie organism lihtsalt ei tööta nii lihtsalt.
Kui inimene tahaks enne sügis-talvist hooaega teha oma tervise ja vastupanuvõime heaks ainult kolm asja, siis millised kolm soovitust te talle annaksite?
Esiteks vaataksin üle oma tegeliku füüsilise seisundi ja igapäevased liikumisharjumused. Kas minu kehaline vorm vastab sellele, milleks ma tahaksin võimeline olla? Igas vanuses on võimalik oma füüsilist seisundit parandada. Ka erinevate haiguste ja nendest tingitud piirangute korral saab liikumist ikkagi kohandada.
Teiseks vaataksin üle oma toidulaua. Mida loomulikum ja vähem töödeldud on toit ning mida lähemal on see oma algsele kujule, seda parem.
Ja alles kolmandaks vaataks üle selle, kas organism vajab midagi täiendavalt. Sügisel võib olla põhjust vitamiine juurde võtta ning D-vitamiin kuulub kindlasti nende hulka. Kuid toidulisandid ei peaks olema nimekirjas esimesel kohal.
Kui „värviline karp või purgike“ on muutunud peamiseks viisiks, kuidas oma tervise eest hoolitseme, tasub kaaluda elukorralduse järjekorra muutmist. Kõigepealt tulevad igapäevased harjumused, liikumine ja toit. Toidulisand on täiendus, mitte vundament.
Kui kasulik see artikkel Sulle oli?
