D-vitamiini puudus on eelkõige seotud meie tubase elustiiliga.
D-vitamiini puudus endast märku ei anna
Dr Rips ütleb väga tabavalt: „D-vitamiin on nagu meie tervise pensionisammas: aeglaselt korjad, eriti hästi aru ei saa, et midagi muutub, aga pensionieas vaatad, et midagi ikka on kogunenud.“ See ongi üks põhjuseid, miks D-vitamiini võtmisesse alati täie tõsidusega ei suhtuta – D-vitamiini defitsiidil esineb akuutseid ehk ägedaid sümptomeid üliharva, mis tähendab, et igapäevases elus me D-vitamiini puudust ei taju.
Kui mõne muu aine puuduse korral annab organism meile sellest üsna pea märku, siis D-vitamiini defitsiiti tunneme alles pensionieas. „D-vitamiini puuduse korral tekib kumuleeruv efekt, kus aastatepikkune defitsiit põhjustab hulga probleeme. Näiteks on luude hõrenemine üks väga tõsine probleem, mida näeme järjest noorematel inimestel. Ka mängib D-vitamiin olulist rolli immuunsüsteemi toimimises ja viirushaigustega võitlemises. Niisiis võib pikaaegne D-vitamiini puudus suurendada näiteks viirushaigustesse haigestumise riski. D-vitamiini defitsiit on aga tõesti olukord, mida silmaga näha ei ole, sest puuduvad selged tunnused,“ selgitab dr Rips. „Nii võimegi väita, et D-vitamiini dividendid võtame välja sageli alles vanemas eas, harvemini esinevate luumurdude, üldiste terviseprobleemide, vigastuste ning parema koordinatsiooni ja lihasjõu näol.“
Miks meil tekib D-vitamiini puudus?
Peamine põhjus, miks meil D-vitamiini defitsiit tekib, on see, et inimesed veedavad tänapäeval väljas väga vähe aega. „Üks väga levinud valearusaam on see, et D-vitamiini ei ole vaja juurde võtta, sest meie organism on kohastunud vähese päikesega. See argument ei võta aga arvesse tänapäevast elustiili. Meie vanavanemad olid võib-olla tõesti kohastunud siinse kliimaga, aga nemad veetsid ka palju rohkem aega väljas. Ühtegi ilusat ilma nad toas ei raisanud ja nii saadi sellest vähesest päikesest viimnegi piisk kätte. Seda tänapäeval aga enam ilmselgelt ei ole.“
Muidugi mängib põhjamaa inimeste vähestes D-vitamiini varudes rolli ka ilm. Kõige parem looduslik D-vitamiini allikas on loomulikult päike, aga nagu me ise teame, on külmematel kuudel päikest väga vähe näha. Ja isegi kui juhtub olema päikeseline talv, siis tegelikult ei ole sellest meile palju kasu, sest talvel on päikesekiirguse nurk meie naha suhtes selline, et D-vitamiini süntees on minimaalne või puudub sootuks. Öeldakse, et meie laiuskraadil on päikese abil loodusliku D-vitamiini tootmine võimalik maist kuni septembrini, mis tähendab, et sügisel ja talvel peaksime me kõik tegelikult D-vitamiini lisaks võtma.
Kolmandaks D-vitamiini defitsiidi laia leviku põhjuseks peab dr Rips viimase aja tendentsi päikesekreeme ülekasutada. „Nahavähi risk on intensiivse päikesekiirguse käes kindlasti suur ja hoiatused selle suhtes adekvaatsed, aga absoluutne hirm ükskõik mille ees võib meile tihti teha karuteene. Päikesekreemid blokeerivad D-vitamiini tekke organismis ega lase nahal päikesega harjuda. Kui nahal ei ole kunagi tekkinud võimalust päikesekiirgusega toime tulla, sest seda on alati katnud päikesekreem, siis ongi risk end päikese käes kahjustada suurem. Ükski päikesekreem ei garanteeri, et teil ei teki nahavähki, küll aga garanteerib päikesekreem selle, et tol päeval organism D-vitamiini ei sünteesi.“ See ei tähenda aga seda, et peaksime suvel end rannas praadima, vaid seda, et nii päikesekreemi kui ka päevitamisse tuleb suhtuda kaine mõistusega.
Ka toiduga on D-vitamiini asendada väga keeruline. „D-vitamiini leidub palju näiteks kalatoodetes, mis peaksid looduse poolt meie toidulauale kuuluma, aga neid inimesed enam väga süüa ei taha. Ja isegi kui kalatooteid mõistlikus ja õiges koguses arbida, ei ole sealt saadav D-vitamiin piisav defitsiidi vältimiseks.“
D-vitamiini peaksid võtma nii vanad kui ka noored
Kuigi vananedes naha võime D-vitamiini sünteesida väheneb ja väheneb ka aeg, mis väljas veedetakse, siis praeguste teadusuuringute kohaselt ei eristata noorte ja eakate üldist vajadust D-vitamiini tarbida. „Meie publitseeritud uuringud Eesti noorte D-vitamiini taseme kohta näitavad, et isegi suvel on neil see seis üsna kehv. Põhjuseks on meie elustiil. Noored ei käi enam väljas. Sarnaselt eakatega veedavad nad suurema osa oma ajast siseruumides, nii et üldiselt kehtivad kõikidele vanusegruppidele samad reeglid. Kindlasti on individuaalseid erinevusi, aga need on pigem erandid,“ selgitab dr Rips.
Hoolikamalt peaksid oma D-vitamiini taset aga kindlasti jälgima naised ja inimesed, kes maadlevad kaaluprobleemidega. „Naiste ja meeste võime D-vitamiini sünteesida on küll sama, aga naistel tihemini esinev aneemia teeb oma töö. Kui rauda on organismis vähe, siis D-vitamiini transport luudesse on häiritud, isegi kui seda on kehas piisavalt.“ Ülekaalulisuse puhul aga võib sattuda olukorda, kus D-vitamiini on organismis isegi liiga palju, aga kasu sellest siiski ei saada. „Kuna D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, siis see ladestubki rasvas. Ülekaalulistel juhtub seetõttu sageli nii, et ladestunud rasv justkui tõmbab D-vitamiini endasse, mille tõttu organism seda keha funktsioonivajaduste jaoks kasutada ei saa.“ Sellel samal põhjusel peab ettevaatlik olema ka kaalu kiirelt kaotades, sest kaalu langedes hakkab D-vitamiini suurel hulgal vabanema ja kui D-vitamiini preparaate veel lisaks tarbitakse, võib tekkida üleannustamise oht.
