Valdav enamus (85%) saja-aastastest olid naised.
Kes ei tahaks nii kaua elada, eksju! Sellepärast ongi teadlased juba aastakümneid proovinud teada saada pikaealisuse saladust. Kindlasti mängib rolli geneetika ja tervislikud eluviisid, kuid seekordses uuringus vaadati süvitsi verenäitajaid.
Hiljutine GeroScience’is avaldatud uuring avalikustas mõned tavalised biomarkerid, sealhulgas kolesterooli ja glükoosi tasemed inimestel, kes elavad üle 90 aasta.
Tohutu andmekogum
Antud uuring on senini suurim uuring, mis võrdleb biomarkerite profiile erakordselt pikaealiste inimeste ja nende seni lühema elueaga eakaaslaste omi. Uuring hõlmas 44 000 rootslase andmeid, kes läbisid tervisekontrolli vanuses 64-99 eluaastat. Seejärel jälgiti osalejaid Rootsi registriandmete kaudu kuni 35 aastat. Nendest inimestest elas 100-aastaseks 1 224 ehk 2,7%. Valdav enamus (85%) saja-aastastest olid naised.
Uuringu käigus vaadeldi kokku 12 erinevat verepõhist biomarkerit, mis olid seotud põletiku, ainevahetuse, maksa- ja neerufunktsiooniga, samuti võimaliku alatoitluse ja aneemiaga.
Põletikuga seotud biomarker oli kusihape. Uuriti ka metaboolse seisundi ja funktsiooniga seotud markereid, sealhulgas üldkolesterooli ja glükoosi ning maksafunktsiooniga seotud markereid nagu alaniini aminotransferaasi (Alat), aspartaataminotransferaas (Asat), albumiin, gamma-glutamüültransferaasi (GGT), aluseline fosfataasi (Alp) ja laktaatdehüdrogenaasi (LD). Samuti uuriti lähemalt kreatiniini ning kogu raua sidumisvõimet (TIBC), mis on seotud aneemiaga. Samuti vaadati albumiini, toitumisega seotud biomarkerit.
Mida avastati?
Uuringu käigus selgus, et üldiselt oli neil, kes jõudsid sajanda eluaastani, alates kuuekümnendast eluaastast normipiires glükoosi-, kreatiniini- ja kusihappetase. See tähendab, et neil ei olnud selles osas äärmusi, vaid tulemused olid normipiires keskmised. Kuigi enamiku biomarkerite mediaanväärtused ei erinenud oluliselt saja-aastaste ja mitte-saja-aastaste inimeste vahel, näitasid saja-aastased inimesed harva väga kõrgeid või väga madalaid väärtusi.
Näiteks väga vähestel saja-aastastel inimestel oli varem elus glükoosisisaldus üle 6,5 mmol/l või kreatiniinitase üle 125 µmol/l. Uurides, millised biomarkerid olid seotud 100-aastaseks saamise tõenäosusega, leiti, et kõik peale kahe (Alat ja albumiini) 12-st biomarkerist näitasid seost 100-aastaseks saamise tõenäosusega.
Uuring ei võimalda aga teha järeldusi selle kohta, millised elustiili tegurid või geenid vastutavad biomarkeri väärtuste eest. Oma neerude ja maksa väärtuste ning glükoosi ja kusihappe taseme jälgimine vananedes pole ilmselt halb mõte.
Loe lähemalt: https://link.springer.com/article/10.1007/s11357-023-00936-w
