eskmiselt sureb üks viiest reieluukaela murruga naisest aasta jooksul pärast murdu.
Keskmise eluea pikenedes suureneb reieluukaelu murdude risk – see suureneb oluliselt alates 70. eluaastast. Statistika näitab, et kõigis arenenud riikides kasvab eeldatav eluiga ja elanikkond vananeb märkimisväärses tempos. Hinnanguliselt on 2050. aastaks 21 protsenti maailma elanikkonnast üle 60-aastane ja aastaks 2050 prognoositakse enam kui kuut miljonit luumurdu.
Biomehaanilisest vaatepunktist viitavad luumurrud luu struktuurilisele defektile, mille korral luu koormus ületab selle tugevuse. Reieluukaela murd on enamasti tekkinud kukkumisel ja iseloomulik patsient on eakas naine. Osteoporoosiliste reieluukaela murdudega naisi hospitaliseeritakse kuus korda sagedamini kui mehi.
Suremus aasta jooksul pärast reieluukaela murdumist on kolm-neli korda suurem kui populatsiooni eeldatav suremus, esimesel aastal reieluukaela murru järgselt on suremus 17 kuni 38 protsenti. Keskmiselt sureb üks viiest reieluukaela murruga naisest aasta jooksul pärast murdu. Kui see ei lope fataalselt, toob see kaasa elukvaliteedi halvenemise. Halveneb liikumisvõime, tekib suutmatus enese eest hoolitseda, raskem on igapäevane toimetulek ning lisandub hirm. Reieluukaela murru korral võib patsient jääda voodihaigeks. Luumurrust paranevad täielikult vaid pooled ellujäänutest, saades koju saabudes hakkama igapäevaste toimingutega.
Noortel inimestel tekib reieluukaela murd suure energiaga traumade korral. Vigastuse raviga kaasnevad sageli nii üldised kui ka paiksed tüsistused, mis võivad olla ka eluohtlikud.
Reieluukaela murru ravi on tihti ettearvamatu: isegi pärast õiget ja õigeaegset kirurgilist sekkumist võib esineda reieluukaela ja pea avaskulaarne nekroos ning hiljem lisandunud nihe. Selle põhjus on murdumisejärgne verevarustuse osaline või isegi täielik puudumine. Seetõttu on eakate patsientide ravis valitud meetodiks puusaliigese kohene endoproteesimine osalise või täieliku asendamisega. Luumurdude fikseerimine ja endoproteesimine tagavad liigesele stabiilsuse, mis on kiirema paranemise eeldus ning vähendab voodihaigeks jäämise riski. Eakal patsiendil on operatsioonijärgsel perioodil tüsistuste oht suurem. Suremuse riskitegurid on lisaks kõrgele vanusele meessugu, tervise halvenemine operatsiooni eel, liikumishäired, halvenenud vaimse tervise seisund ja mitu kaasnevat haigust.
Osteoporoosimurd, mis tihti lõpeb patsiendi surmaga, esineb elu jooksul tänapäeval 30–50 protsendil naistest ja 15–30 protsendil meestest. Osteoporoos on 50–84 aasta vanuste hulgas hinnanguliselt kuni kuuel protsendil meestest ja 21 naistest. Eestis on ligi 90 000 osteoporoosihaiget. Osteoporoos on salakaval haigus, mis avastatakse sageli ootamatult, sest ei põhjusta vaevusi enne, kui tekib tüsistus ehk luumurd.
Osteoporoos on skeletisüsteemi krooniline luukoe haigus, mida iseloomustab luutiheduse hõrenemine ja luumassi vähenemine ning selle mikroarhitektuuri lagunemine, mille tulemuseks on haprad luud, mis kalduvad suurenenud luumurru riskile. Osteoporoos pole siiski ainus luumurdude põhjus ja luumurde ei esine kõigil osteoporoosiga patsientidel.
Luutiheduse parema seisundi nimel tuleb ennetustööd alustada juba lapseeas ja see kestab elu lõpuni. Olulised on liikumine, värskes õhus viibimine, hea tasakaalutunnetuse treenimine ja loomulikult tasakaalustatud toitumine. Eeldatakse, et reieluukaela murdude arv väheneb, kui paranevad toitumisharjumused ning tõuseb kehamassiindeks, kasutatakse järjepidevalt osteoporoosivastast ravi ja muudetakse elustiili, näiteks loobutakse suitsetamisest ja välditakse kukkumisi.
Elustiili valib inimene iga päev ning see on kõige olulisemaid tervisega seotud tegureid. Eluviiside korrigeerimine ja parandamine on ülioluline tervise parandamise teel.
Ülekaaluliste esinemissagedus üle 50-aastastel naiste seas Eestis on olnud pidevalt Euroopa kõrgemate seas, kusjuures suitsetamine ja alkoholi tarbimine on madal. Need tegurid oleksid võinud vähendada reieluukaela murdude keskmist riski. WHO andmetel võiksid üle 65-aastased inimesed treenida 150 minutit aeroobset treeningut või 75 minutit intensiivset treeningut.
Ühe uuringu tulemusena väidetakse, et 50 hüpet päevas parandas reieluu luutihedust. Kuid osteoporoosi korral tuleb arvestada luutiheduse indeksiga ja vältida luule plahvatusjõu rakendamist. Siinkohal tahaksin kindlasti rõhutada, et igapäevane üksluine füüsiline töö ei asenda tasakaalu-, venitus-, lihasjõudlus- ja jõuharjutusi, mis on osa osteoporoosivastasest treeningprogrammist. Harjutuste hulka, mis on sobilikud argipäeva, kuuluvad: kõndimine, mis toimub rahulikus tempos, nii et oleks võimalik kaaslasega rääkida; aeglased venitusharjutused, vältides järske liigutusi, pingutades käe-, reie-, tuharalihaseid. Väga olulised on tasakaalule ning koordinatsioonile suunatud harjutused – näiteks tõusta varvastele ja hoida poosi kümme sekundit. Tasakaaluharjutuste tegemisel on oluline jälgida, et keskkond oleks turvaline.
Toitumine peaks olema tasakaalustatud, nii et saame piisavalt kaloreid – valke, süsivesikuid, rasvu, vitamiine ning mineraale. Süsivesikud ja valgud tagavad, et moodustuval luukoel oleks parim konstruktsioon ja tugevus. Osteoporoosist rääkides on kaltsium ja D-vitamiin eriti olulised.
Kaltsium on vajalik luu tippmassi saavutamiseks, see osaleb verehüübimise, lihastöö, närvikoe talitluse, immuunfunktsiooni regulatsioonis jne. Inimese organism ei saa ise kaltsiumit toota. 99 protsenti kehas asuvast kaltsiumist asub luukoes.
Vajaliku kaltsiumitaseme säilitamiseks peab seda juurde saama piisavas koguses, vastasel korral võtab organism puudujääva kaltsiumi luudest. Pärast menopausi mao happesus väheneb, mistõttu kaltsium ei imendu enam nii hästi kui nooremas eas. Parimaks kaltsiumiallikaks on toit. Kõige kergemini ininorganismi omastatavat kaltsiumi sisaldavad toiduained on vedelad piimatooted – piim, keefir, pett, jogurt. Kaltsiumi sisaldab ka osa rohelisi köögivilju (lehtkapsas, brokoli); kalakonservid väikestest kaladest koos luudega (nt sardiinid), aga ka lõhe, pähklid, mandlid; aprikoosid, kuivatatud viigimarjad, tofu. Lisaks võime leida toiduained, millele on kaltsiumi lisatud, näiteks osa hommikuhelbeid, puuviljamahlad, mandlipiim, riisipiim jm.
Naissoost suguhormoonid östrogeen ja progesteroon mõjutavad oluliselt kaltsiumi ainevahetust. Seetõttu on menopausi ajal kasulik tarbida ka väikestes kogustes fütoöstrogeeni sisaldavaid toite, näiteks soja
Kuid osteoporoosi ennetamiseks ei piisa ainult vajaliku kaltsiumi tarbimisest. Oluline on tagada toiduga kõigi vitamiinide ja mineraalide päevane tarbimine.
Osteoporoosi on võimalik diagnoosida enne luumurru teket ainult luutiheduse mõõtmisega. Luutiheduse mõõtmine on näidustatud:
- >50-aastastel naistel, kellel on olnud luumurd või esineb vähemalt kolm riskifaktorit;
- naistel, kellel menopaus algas enne 45. eluaastat;
- röntgenfilmil esineb osteoporoosile iseloomulikke selgroolülide muutusi või kahtlus osteoporoosile;
- korduvad luumurrud või luumurrud minimaalse trauma tagajärjel;
- kehapikkuse vähenemine üle viie sentimeetri.
