Hiljuti avaldatud uuringus näidati, et toidusoola piiramisega saab pooltel vererõhuhaiguseta nooremas keskeas inimestel vähendada kõrgenenud vererõhu kujunemist.
Sool koosneb 40 protsenti naatriumist ja 60 protsenti kloorist. Naatrium on elutähtsalt vajalik organismi normaalseks toimimiseks. Naatriumit kasutatakse närviimpulsside edasikandmiseks, normaalseks veevahetuseks vere ja kudede vahel, keha happe-aluse tasakaalu hoidmiseks ja lihaste kokkutõmbumiseks. Suurem osa naatriumist on ladestunud nahas, lihastes ja lümfivõrgustikus. Naatriumi regulatsioonis osalevad neerud, sisenõristusnäärmed ja immuunsüsteem. Naatriumi tarbimise soovitus antakse soola kogusena ning seejuures võetakse arvesse kõigist allikatest saadud sool ja naatrium. Keskmiselt vajab täiskasvanu päevas naatriumi nii palju, kui sisaldub 1,5 grammis soolas.
SOOL JA JA SÜDAMEHAIGUSED
Soolatarbimise vähendamine on aastaid olnud osa südame-veresoonkonnahaiguste (SVH) ennetuse üldisest tegevuskavast. Selle aluseks on uuringud, kus on näidatud suurema soolatarbimise seost kõrgema vererõhuga ja et tasakaalustatud dieet koos väiksema soolatarbimisega võib vähendada vererõhu väärtusi.
Soola liiaga seoses kõrgeneb vererõhk ja nimetatakse paljusid mehhanisme, mille koostoimes häirub kogu südame- ja veresoonkonna tegevus: vedeliku kuhjumine, väikeste ja suurte veresoonte seinte sisekesta muutused, suurte elastsete veresoonte jäigastumine ja südame enda struktuuri muutumine, mitmete neurohormoonide haiguslik ümberkõlastumine. Muutusi on palju ning mehhanismide omavaheline koosmõju toimib ebasoodsalt.
Südame-veresoonkonnahaigused (SVH) on maailmas juhtiv surma põhjus – umbes 32 protsenti inimestest sureb just nendesse haigustesse. Kõrgvererõhktõbi on SVH oluline riskifaktor ja globaalne probleem. Kõrgvererõhktõve korral on korduvalt mõõdetud süstoolne vererõhk ≥140 mmHg ja diastoolne vererõhk ≥90 mmHg. Viimase neljakümne aastaga on kõrgevererõhktõvega patsientide arv maailmas kahekordistunud. Suurim kasv on toimunud madala ja keskmise jõukusega riikides. Kokku arvatakse hüpertoonikuid olevat maailmas 1,13 miljardit.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on 2025. aastaks seadnud ülemaailmseks eesmärgiks vähendada kõrgvererõhktõve esinemust 25 protsendi võrra ja üks meede on toiduga saadava soola vähendamine. WHO soovitab täiskasvanutel piirata toidus naatriumi kogust <2 g/päevas (ehk 5 g/päevas) soovitab WHO toidusoola tarbimist langetada 30 protsenti. Samas tuleks keskmise soolatarbimisega riikides (3–5 g/soola päevas) vähendada soolakasutust kindlasti neil, kes kasutavad soola liialt, eriti kui on tegemist vererõhuhaigega.
Euroopa südamearstide juhendid märgivad, et elanikkonnas tervikuna saab kõrge soolasisaldusega dieedi (>5 g/päevas) asendamisel mõõduka soolasisaldusega dieediga (3–5 g/päevas) vähendada riske kõrge vererõhu ja SVH osas. Arvatavalt saab edasise soolatarbimise vähendamisega alla 3 g/päevas vererõhku veelgi langetada, aga selle üldine toime SVH ja suremuse osas pole praegu teada (eriti nendel, kellel pole vererõhuhaigust).
KUIDAS SOOLA KASUTAMIST VÄHENDADA?
Täpseks ja objektiivseks soola kasutamise määramiseks tuleks korduvalt koguda ööpäevaselt eritatud uriini ja määrata selles naatriumisisaldus. See on tavakasutuseks ebapraktiline. Kuigi ravijuhised soovitavad soolatarbimist <5 g/päevas, võib sihtväärtus nii patsiendi kui arsti jaoks jääda ebamääraseks, sest praktilises elus seda ei kasutata. Individuaalse soolatarbimise väljaarvutamisel pole märkimisväärset abi saadud ka toitumisküsimustike ja enesehindamise skaalade kasutamisega. Elanikkonna teadlikkuse suurendamine SVH riskifaktoritest on oluline nii tervetel kui vererõhuhaigetel. Normaalse vererõhuga inimeste kasuna soola väiksemal tarbimisel nimetatakse, et sellega paraneb maitsetundlikkus ja nad tunnevad selgemalt toitude tegelikke maitseid, aga vererõhu ja SVH riskide osas on soolatarbimine nende jaoks neutraalse tähendusega. Samas täienevad teadmised selles osas iga päevaga. Nõnda on hiljutises uuringus näidatud, et toidusoola piiramisega saab 50 protsendil ilma vererõhuhaiguseta nooremas keskeas inimestel vähendada kõrgenenud vererõhu kujunemist. Enamikes riikides kasutatakse soola keskmiselt kaks korda rohkem, kui näevad ette soovitused – umbes 8–10 g päevas, piirkonniti ka enam. Seega peaksid globaalselt seatud eesmärkide saavutamiseks ulatuslikult muutuma senised soolakasutuse harjumused. Euroopa kõrgvererõhktõve juhendid soovitavad kasutada mitte üle 5 g soola päevas ehk üks väike teelusikatäis soola päevase toiduga. Tuleb arvestada, et oluline on summaarne soolakogus kõigist allikatest, mis arvestab otseselt ise toidu valmistamisel lisatud soola ja niinimetatud peidetud soola valmistoitudes ja -jookides. Tuleks vältida soola lisamist toidule ja valmistoitude kasutamist, sest viimased annavad umbes 80 protsenti kogu päevasest soolatarbimisest. Peidetud soolaga saab enamik inimesi Euroopas ja USAs päevase soolanormi kätte
KEHA VAJAB PÄEVAS POOL GRAMMI NAATRIUMIT
Ei tohi unustada, et naatrium on eluliselt oluline paljude protsesside normaalseks tagamiseks organismis. Organismi toimetulemiseks on vajalik 0,5 g naatriumit ehk umbes 1,5 g soola päevas ja see seab soola kasutamise vähendamisele teoreetilise piiri, millest allapoole võivad organismi elutähtsad funktsioonid kahjustuda.
Südamehaiguste vaates on kasulik vähendada päevast soolasisaldust dieedis alla 5 g, samas pole tõestatud, et edasine soola vähendamine toidus annaks lisakasu. Ilmselt eksisteerib soola madalaima päevanormi piirväärtus, mis on soodne südameriskide vähendamiseks, aga millest vähem ei tohiks soola kasutada. Enamasti nimetatakse selliseks piiriks 3 g soola päevas ja seda nii normaalse kui kõrgenenud vererõhuga inimeste jaoks. Välja on pakutud, et toidusoola ja SVH-riski vahelise seose kirjeldamiseks sobib niinimetatud U-kõver. See tähendab, et halb on nii liiga palju kui ka liialt vähe soola dieedis. Südametervise seisukohalt optimaalne oleks kasutada päevas 3–5 g soola.
Naatriumi puudust mitmekesise toitumisega pole vaja karta. Kindlasti tuleb arvestada, et naatriumi vajadus sõltub inimese kehakaalust ja füsioloogilisest seisundist (suurem kadu on võimalik haigustega, oksendamise ja kõhulahtisusega). Sellistel juhtudel, näiteks rohke higistamisega (kui tehakse rasket füüsilist tööd, eriti kuumas kliimas), võib naatriumi vajadus olla suurem. Naatriumi eritumist võivad suurendada mõned ravimid – eeskätt vee eritumist soodustavad ravimid ehk diureetikumid. Viimaseid kasutatakse sageli nii vererõhuhaigete kui südamepuudulikkusega patsientide püsiraviskeemides. Rasked südame- ja neeruhaiged peavad kindlasti pidama nõu ravi korraldava arstiga enne, kui otsustavad põhjalikult vähendada igapäevast soolatarbimist.
MÕNI ON SOOLATUNDLIKUM KUI TEISED
Sihtrühmaks toidusoola piiramisel on kindlasti vererõhuhaiged, kes saavad sellest suurimat kasu – väheneb vererõhk ja SVH risk. Soolakasutuse piirang on vererõhuhaiguse püsiravi üks koostisosa. On näidatud, et soola piiramisega saab vähendada iga päev kasutatavate vererõhuravimite arvu ja päevadoose.
“Südamearstide tänase
päeva sõnum on terviklik lähenemine soola
tarbimisele – eesmärgiks on jõuda arusaamise ja
praktikani, et inimene tervikuna võidab, kui
sööb tervislikult, on füüsiliselt aktiivne,
hoiab oma kehakaalu normis ja ei suitseta.”
Räägitakse ka niinimetatud soolatundlikkusest vererõhuhaiguse korral. Tavaliselt on see seotud neerude halvenenud töövõimega, mis põhjustab võimetuse eritada organismist vett ja soola sobivas hulgas, aga täpsete mehhanismide üle vaieldakse. Arvatavalt on umbes pooled vererõhuhaigetest soolatundlikud patsiendid, normaalse vererõhuga inimestest on umbes iga neljas soolatundlik. Soolatundlikkuse määravad paljud faktorid: geneetiline foon, vanus, kehamassiindeks, dieedi muud komponendid, kaasuvad haigused. Kirjeldatud on rassilisi-etnilisi erinevusi: nõnda esineb afroameeriklastel enam soolatundlikkust kui valgest rassist hüpertoonikutel. Soolatundlikkust esineb inimestel, kellel on kaasuv neeruhaigus, diabeet, rasvumine, kõrge iga. On leitud, et niinimetatud soolatundliku hüpertooniku vererõhk reageerib toiduga saadava soola sisalduse muutustele ägedamalt, seejuures soola liiale aktiivsemalt ja olulise vererõhu tõusuga.
NÕUANDEID SOOLA HULGA VÄHENDAMISEKS
Esimese asjana tasub toidusedeli ülevaatamisel arvestada, et umbes 80 protsenti soolast saame valmistoitudest – näiteks kiirtoit, valmistoit, eelvalmistatud lihatooted; hamburgeripihvid, hot dogid; purgisupid, pakendatud salatikastmed, maitselisandid, näiteks ketšup, soolased snäkid (kartulikrõpsud ja kreekerid).
Seega tasuks ka normaalse vererõhuga inimestel piirata valmistoidu kasutamist. Eakad peaksid arvestama, et nende maitsetundlikkus võib olla vähenenud ja seetõttu kiputakse soola toidu maitsestamisel enam kasutama. Tootjapoolset toiduinfot soolasisalduse märkimisega peaks jälgima nii valmistoidu kui jookide-mahlade kasutamisel (levinud soolasisaldus liitris tomatimahlas on 5 g). Soola sisaldavad ka maitseained soja, majonees, mitmekomponendilised maitseainesegud.
Sageli märgitakse pakendile naatriumi, mitte soola kogus. Valmistoitu ostes on mõistlik meeles pidada lihtsat reeglit – 1 g soolale vastab umbes 0,4 g naatriumi. Parim valik on, kui 100 g toidu kohta on selles lisatud vähem kui 0,3 g soola ja hea valik on, kui 100 g valmistoitu sisaldab vähem kui 1 g soola.
Samuti sisaldavad soola ka toidud, mida ei peeta soolaseks. Näiteks saiaviil võib sisaldada umbes 140 mg naatriumi ehk 0,35 g soola. Küllalt levinud on iga päev niinimetatud soolaasendajate kasutamine, kus naatriumkloriid on osaliselt asendatud kaaliumkloriidiga. On näidatud, et soola maitse ei muutu kuni naatriumisisalduse vähendamiseni 35 protsenti. Nõnda on uuringutes osalejad märkinud, et niinimetatud tervisesool ei erinenud maitselt tavalisest soolast ja enamikes peredes ei märgatudki toitude maitsetes mingit vahet.
OLULINE KAALIUM
Lõpetuseks tasub toidusedeli kokkuseadmisel teada, et toiduga saadav kaalium etendab olulist rolli naatriumi, soola ja vererõhu kõrgenemise seostes. On näidatud, et kaaliumirikas dieet suudab neutraliseerida liigse naatriumi või soola ebasoodsa mõju vererõhule ja SVHdele. Toidu kõrge kaaliumisisaldus võib olla tervislikuma dieedi kaudne indikaator. Seega ei tuleks vererõhuprobleemidega patsientide dieedi korraldamisel keskenduda ainult soolatarbimise piiramisele, vaid soovitada ka kaaliumirikaste puu- ja aedviljade suuremat tarbimist. Kaaliumi allikaks on ka liha ja kala. Parima südamekaitse annab dieet, kus soola kasutatakse 3–5 grammi päevas kaaliumirikka toiduga. Et mõni südameravim võib suurendada kaaliumisisaldust veres, siis peab kaaliumirikka dieedi planeerimisel kindlasti nõu pidama arstiga. Soovituslik tervislik kaaliumikogus on 3,5–4,5 g/päevas ja enamasti on kaalium alakasutatud. Tasakaalustatud toidusedeliga peaks uriiniga eritatava Na/K suhe olema üks, aga enamikes uuringutes erinevates riikides on see umbes 2,5 (mis osutab, et toiduga saadakse liialt naatriumit ja dieedis valitseb kaaliumi defitsiit). Paraku on suur takistus optimaalse toidusedeli kokkuseadmisel kõrgem hind, mistõttu see jääb paljudele kättesaamatuks. Kallim toidukorv on puu- ja juurviljarikas, odavam toit pigem soolane, rasva- ja suhkrurikas.
