Lootus, et saime suvel piisavas koguses D-vitamiini talletada, on kindlasti olemas, aga igapäevased testid näitavad, et pigem vajavad Eesti inimeste vitamiinivarud jätkuvalt täiendamist.
Sõltuvalt päikesekiirguse intensiivsusest suudaksid aasta ringi stabiilselt soovituslikku D-vitamiini taset veres hoida vaid ekvaatori lähedal elavad inimesed. Kuid uuemad uuringud näitavad, et ka sealsetel elanikel on selle vitamiini tase soovitust madalam ning et tegu on globaalse probleemiga. Miks vajalikku vitamiini ei saa suur osa inimesi piisavalt kätte? SYNLABi laboriarst Irina Utenko annab meditsiinilabori analüüside ja patsientide konsultatsioonide põhjal ülevaate D-vitamiini puudusega seotud terviseriskidest, eestlaste D-vitamiini hetkeseisust ning soovitused organismis piisava D-vitamiini tagamiseks.
D-vitamiini saame toiduga ja toodame ka teatavatel tingimustel päikese UVB kiirguse toimel nahas. Toidus esineb seda loomulikul kujul eeskätt kalas ja kalamaksaõlis, vähem ka taimedes. Kuigi lihtsustatult räägitakse enamasti D-vitamiinist, on tegelikult organismis D-vitamiini kahe ühendina – koguseliselt kõige enam D-vitamiini (25-OH) ehk kaltsidoolina ning bioloogiliselt aktiivsemana ja hormonaalse toimega D-vitamiini (1,25-OH) ehk kaltsitrioolina. Vitamiin D (25-OH) on peamine veres ringlev, maksas ja rasvkoes salvestunud ning lihastöös oluline D-vitamiini vorm ning aitab seetõttu hinnata organismi D-vitamiini varusid.
D-vitamiini puudus ja terviseriskid
D-vitamiinil on palju ülesandeid, millest tähtsaim on luukoe ainevahetuse reguleerimine. Tänu D-vitamiinile on luukoele kättesaadavad vajalikud mineraalained kaltsium ja fosfaat, sest D-vitamiin suurendab nende imendumist sooles. Kui D-vitamiini on organismis soovituslikul tasemel, suureneb kaltsiumi imendumine peensoolest 30 kuni 40 protsenti. Kaltsiumi ainevahetuse häirega on seotud luude haiguslikud seisundid nagu rahhiit, luude hõrenemine ja pehmenemine.
Lisaks on D-vitamiinil oluline roll lihaste töös, närvikoe talitluses, verehüübimises ning arvatakse, et D-vitamiini puudus võib tõsta riski haigestuda vähki, südame-veresoonkonnahaigustesse, diabeeti, sclerosis multiplex’i, reumatoidartriiti ja teistesse autoimmuunhaigustesse.
D-vitamiini normaalse taseme säilitamine vähendab 1. ja 2. tüüpi diabeedi tekke riski. Mitmes Euroopa uuringus on näidatud, et lastel, kes saavad esimese eluaasta jooksul D-vitamiini juurde üpris kõrges annuses (2000 TÜ/p), on diabeeti haigestumise risk oluliselt madalam. Kuigi väiksemate annuste tõhusust ei uuritud, on D-vitamiini lisatarvitamine oluline esimestest elupäevadest. Vitamiini pikaaegsel puudusel aeglustub lastel pikkuskasv, luustik jääb hõredaks, kannatab hammaste areng, tõsise puuduse korral tekib rahhiit. D-vitamiinil on roll ka raseduse kulgemisel ja loote tervisel. D-vitamiini puudulikkust seostatakse naiste viljatuse, enneaegse sünnitamise ja rasedusdiabeedi tekkega.
Ka lihasnõrkuse, jõuetuse, kurnatuse ning kehva tasakaalu põhjus võib olla D-vitamiini puudus. D-vitamiini lisamanustamine eakatel aitab märkimisväärselt vähendada lihasmassi kadu, kukkumisi ning luumurde. Samuti on leitud seoseid madala D-vitamiini ja depressiooni kujunemise vahel. D-vitamiinil on oluline roll meeste tervisele – selle puudus võib põhjustada madalat testosterooni taset, mis on seotud nii meeste tervise kui ka enesetundega.
Üha enam räägitakse D-vitamiini ja loomuliku ning omandatud immuunsüsteemi toimimisest. Piisav D-vitamiini tase organismis on üks viis ülemiste hingamisteede viirushaigustesse nakatumise ära hoidmiseks. Värskeimad teadusuuringud kinnitavad, et D-vitamiini piisav hulk organismis vähendab COVID-19 patsientidel tekkivaid tüsistusi. D-vitamiini tasemele peaksid erilist tähelepanu pöörama riskirühmad, kusjuures COVID-19 raske kulu ja D-vitamiini puuduse riskigrupid on osati kattuvad: eakad, krooniliste haigustega patsiendid, rasvunud inimesed ja hooldekodude elanikud.
SYNLAB meditsiinilaboris viimase aasta jooksul teostatud D-vitamiini analüüsitulemused näitavad, et 60 protsendil eestlastest on D-vitamiini tase alla soovitusliku normi. Vitamiini soovituslik tase veres on 75 kuni 125 nmol/l, sportivatel inimestel kuni 150 nmol/l, sest suuremal füüsilisel koormusel vajadus kasvab. Eestlaste D-vitamiini keskmine tase on laboris teostatud analüüside põhjal 48 nmol/l, mis on 36 protsenti soovitatust madalam. Analüüsid on näidanud, et vaatamata päikeserohkele suvele ja reisimisele on talve saabudes paljudel testitutel D-vitamiini tase olenemata vanusest ikkagi alla optimaalse tulemuse. Ligi kümme protsenti testitutest on ilmselt tarbinud vitamiini toidulisandina liiga palju, mistõttu nende vereanalüüsi tulemus oli üle optimaalse.
Mis on D-vitamiini puuduse peamised põhjused?
Lootus, et saime suvel piisavas koguses D-vitamiini talletada, on kindlasti olemas, aga igapäevased testid näitavad, et pigem vajavad Eesti inimeste vitamiinivarud jätkuvalt täiendamist.
Päikesest ei piisa, kui organismil on suurenenud D-vitamiini vajadus raseduse, imetamise ja intensiivsete treeningute perioodil. Tartu ülikooli uurimuse «Vereseerumi D-vitamiini sisaldus raseduse teisel kolmandikul mõjutab rasedustulemust ja ema tervist» kohaselt on D-vitamiini väike sisaldus Eesti rasedate naiste hulgas sage ning selle peamisteks riskiteguriteks on raseduse kandmine vähese päikeseintensiivsusega kalendrikuudel, kuid samuti raseduseelne rasvumine. Uurimusest selgub, et Eestis suvekuudel talletatud D-vitamiini varud ei ole tulevastel emadel talveks piisavad.
Inimese vananedes ei moodusta nahk enam nii tõhusalt D-vitamiini ning defitsiit on kerge tekkima. Marrasknahas olev pigment melaniin kaitseb organismi liigse päikesekiirguse eest ja kaitsereaktsioonina vähendab naha võimet D-vitamiini moodustada ning see on põhjus, miks mitte ainult vanemaealistel, vaid ka tumedama nahaga inimestel on D-vitamiini moodustumine nahas nõrgem.
D-vitamiini defitsiidi põhjused pärast kuuma suve on vahel argised ja seotud tubase elustiiliga. Lisaks võivad D-vitamiini sünteesi nahas mõjutada pilvine ilm, õhusaastumine või päiksekaitsefaktoriga kreemide (suurem kui SPF8) kasutamine. D-vitamiini imendumine on raskendatud peensoole haiguste korral: tsöliaakia, põletikulised soolehaigused, maovähendusoperatsiooni järel või mõne ravimi tarvitamisel. D-vitamiini vaegus on tavapärane kroonilise alkoholismi korral.
D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mis imendub kogu peensoole ulatuses, samas reserv ladestub omakorda maksakoes ja rasvkoes. Ülekaalulisel inimesel on seetõttu D-vitamiini reserv suur, aga organism ei saa kergesti seda rasvkoest kätte. Kui inimene võtab kaalust alla, siis tasub D-vitamiini annused üle vaadata.
Oluline imendumise mõjutaja on toitumine. Imendumist vähendab liiga kiudainerikas toit, kohviga liialdamine, samuti kipuvad defitsiiti tundma taimetoitlased. Tähele tuleks panna, et teised rasvlahustuvad vitamiinid, näiteks A-, E- ja K-vitamiinid, konkureerivad peensooles lahustumisel ja võivad samuti takistada D-vitamiini lahustumist ja sellega ka imendumist. Seetõttu on oluline tähelepanu pöörata toitumisele tervikuna.
Toitumine ja D-vitamiin
Kui enamik mineraalaineid ja vitamiine peaks inimene saama tervislikult ja mitmekülgselt toitudes, siis valdava osa D-vitamiinist peaks saama päikese käes viibides. Vitamiine ja mineraalaineid tuleb preparaatidena ilmtingimata lisaks võtta, kui on kindlaks tehtud ühe või teise defitsiit, mida on ainult toidust saadavaga keeruline kompenseerida.
Parimad D-vitamiini allikad on D-vitamiini sisaldavad rasvarikkad kalad, või, kalaõlid, muna, aga ka vitamiiniga rikastatud piimatooted. Nahas küll toodetakse teatud tingimustel D-vitamiini, kuid paraku jääb Eesti kliimas selle tootmiseks vajaliku intensiivsusega päikesekiirgust väheks.
Kas ja kui palju D-vitamiini lisaks võtta?
Üldlevinud on arusaam, et r-tähte sisaldavatel kuudel (septembrist aprillini) tuleks D-vitamiini lisaks võtta, kuna siis on päikese aktiivsus madalam ja organism ei suuda nahas D-vitamiini piisavates kogustes toota. Perioodi, mil päikesekiirguse toimel efektiivset D-vitamiini sünteesi ei toimu, nimetatakse «D-vitamiini talveks» ning Eestis kestab see umbes oktoobrist aprilli keskpaigani.
Kindlasti tuleks arvestada individuaalseid iseärasusi, sest mõnel inimesel võib olla D-vitamiini tootmisvõime suurem, mõnel madalam ja viimastel oleks vaja toetavat kogust võtta ka suvekuudel. D-vitamiini lisamanustamise vajadus sõltub ka päikese käes viibimise ajast, toitumisest, ravimite tarvitamisest ja muust taolisest. Siin tulebki appi D-vitamiini vereanalüüs.
Vereanalüüsid annavad objektiivset tagasisidet, kui palju ja kas üldse on vaja menüüd korrigeerida ja vitamiini toidulisandina juurde võtta. See ei keht ainult D-vitamiini kohta. Pimesi vitamiine ja mineraale tarvitada ei tasu. Veri peegeldab organismi hetkeseisu ja teeb seda enamasti täpsemalt, kui inimene suudab ise oma tervist hinnata.
D-vitamiini lisamanustamine on väga oluline imikueast kuni teise eluaastani (luude ja hammaste areng), puberteedieas noorukitel (peamine luude kasvamise periood) ja sportlastel (kulutatakse rohkem, sooritusvõimele väga vajalik). Rasedatele, imetavatele ja eakatele (üle 60 aasta vanused) on soovitatav aastaringi lisaks tarbida kas rikastatud toite või vitamiini D3 rasvlahustuva preparaadina.
Apteegist on saada erineva D-vitamiini sisaldusega õlitilku, -kapsleid, suhu pihustatavaid spreisid ja närimistablette. Kui palju D-vitamiini lisaks vajame, seal puudub üksmeel. Tervise Arengu Instituut soovitab kuuendast elukuust kuni 60-aastastele kümme mikrogrammi (μg) ehk 400 ühikut päevas, Eesti Osteoporoosi Liit soovitusel võiks täiskasvanud manustada 20 kuni 25 µg vitamiini D päevas. Viimasel ajal tundub siiski, et vereseerumist D-vitamiini taset määramata võiks vastsündinud alates teisest elunädalast võtta kümme μg päevas, ühe- kuni kaheteistaastased 10 kuni 20 μg, 12- kuni 18-aastased 15 kuni 20 μg ja täiskasvanud 20 kuni 25 μg päevas. Kui vereproovi alusel on kindlaks tehtud, et D-vitamiin on veres alla soovitusliku taseme, on vajalik suuremate annuste manustamine. Tavaliselt on normaaltaseme saavutamiseks vajalik 50–100 μg ehk 2000–4000 ühikut päevas, täpsema lisamanustamiseks vajaliku annuse saab vereproovi alusel, mis maksab koos verevõtuga ligi 15 eurot.
Kindlasti ei tohi unustada maksimaalseid päevakoguseid. Pikaajaline üle- ja alatarbimine väljendub inimestel sisuliselt ühtmoodi – pidev väsimus, pärsitud on füüsiline sooritusvõime, häiritud on luude, lihaste, hammaste tervis ja lastel areng. Ületarbimise järel võivad tekkida ka iiveldus, naha sügelus, janutunne ning tõusta vererõhk. Kui järgida oma vereanalüüsi tulemusest lähtuvaid üldtunnustatud soovitusi D-vitamiini päevasel manustamisel, on ületarbimine välistatud ning ei ole vaja halbade tagajärgede pärast muretseda. Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) annab alla aastastele lastele D-vitamiini ohutuks tarbimise ülempiiriks 25 μg ööpäevas, ühe- kuni kümneaastastele lastele 50 μg ning üle 11-aastastele lastele ja täiskasvanutele 100 μg ööpäevas.
Tavaline profülaktiline kuni 25 μg ehk kuni 1000 ühiku suurune annus on küll näidustatud kõigile tervetele inimestele septembrist maini, kuid head efekti selline kogus vitamiinipuuduse leevendamiseks ei anna. Puuduse likvideerimiseks on sobilik 2000–4000 ühikut päevas. Üle 4000 ühiku suuruse annusega tuleb olla
ettevaatlik olla ja seda tasub võtta vaid lühikest aega tõsise D-vitamiini puuduse kompenseerimiseks. Paari-kolme kuu möödudes tuleb teha uus vereanalüüs ning selle põhjal otsustada, milline on edasine mõistlik annus.
KOMMENTAAR
Dr Ülle Einberg
Tallinna lastehaigla lastearst-endokrinoloog dr Ülle Einberg paneb südamele: «Kahjuks on nii, et D-vitamiini käsitletakse toidulisandina, mis tähendab, et arvatakse, seda pole vaja järjepidevalt võtta nagu
ravimit. Talvel tuleks aga olla eriti hoolikas D-vitamiini andmisega lastele igas vanuses iga päev.»
Kui D-vitamiini on kehas vähe, siis vastupanuvõime infektsioonidele on alanenud. Soomlaste poolt tehtud uuringus näidati, et 70% koolilastest ei olnud D-vitamiini tase optimaalne. Teine uuring näitas aga seda, et D-vitamiini saavad lapsed haigestusid harvem A-grippi. «On teada, et gripp on lastel tõsine haigus,» sõnab dr Einberg.
Huvitavaid fakte:
- Inimene põletab päevas ligikaudu 40 mikrogrammi D-vitamiini.
- Suvel keskpäevase päikese käes saab organism 15 minutiga ligikaudu 3000 IU D-vitamiini.
- SPF 8 päikesekreemi kasutamisel säilib vähem kui viis protsenti maksimaalsest D-vitamiini sünteesikiirusest nahas.
- D-vitamiin on tundlik oksüdeerimisele. Valguse ja õhu kätte jäetud D-vitamiin haihtub tabletist toatemperatuuril 72 tunniga.
