Tõesti võib tõsise D-vitamiini defitsiidi puhul esineda inimesel ka väsimust. Väsimus on aga sündroom, mille taga võib olla väga erinevaid krooni- lisi haiguseid ja seisundeid.
KÜSIMUSTELE D-VITAMIINI KOHTA VASTAS DR MART KULL
Mida soovitate neile, kes võtavad küll D-vitamiini, aga ei tarbi piisavalt kaltsiumi ( nt ei tarbi piimatooteid), kas neid ähvardab luude hõrenemine või hoopis paratüreoidhormooni (PTH) suurenenud tootmisest kilpnäärme ülekoormus?
D-vitamiini üks oluline roll organismis on parandada kaltsiumi imendumist sooles- tikust. D-vitamiin ise luude koostisosa ei ole, seega üksnes D-vitamiini tarvitades luutihedus inimesel tõusma ei hakka. Selleks on vajalik ka piisav kaltsiumi sisaldavate toitude tarbimine või toidulisandite võtmine. Eelistada tuleks toidust saadavat kaltsiumi. Paratüreoidhormoon on teine oluline vereseerumi kaltsiumi taseme reguleerija. D-vitamiini vähesuse puhul kõrvalkilpnäärme rakud tunnetavad seda ja toodavad verre nimetatud hormooni, hoidmaks südame tööks olulise ioniseeritud kaltsiumi taset vajalikes piirides. See tähendab aga luustikust kaltsiumi välja toomist ja on kindlasti üheks osteoporoosi kujunemise riskifaktoriks. Kilpnäärmele ega kõrvalkilpnäärmele see ülekoormust ei põhjusta, D-vitamiini ja kaltsiu- mi ainevahetuse korrigeerumisel paratüreoidhormooni tase enamasti normaliseerub kiiresti.
Kas D-vitamiini lisandit tarbiva isiku jätkuvalt madal D-vitamiini tase võib viidata hoopis toiduga saadava kalt- siumi madalale tasemele (mitte kehvale lisandile või imendumishäirele)?
Sellel võib olla erinevaid põhjuseid. Kõik inimesed on erinevad ja kõige sagedamini tuleks üle vaadata D-vitamiini toidulisandi doos. Inimesed vajavad väga erinevaid doose optimaalse D-vitamiini taseme saavutamiseks. Loomulikult on võimalik ka imendumishäire ning on teada mitmeid haiguseid, mille puhul on teiste toitainete kõrval häiritud ka D-vitamiini imendumine. Võimalik põhjus on ka suurem tarbimine – on teada, et füüsiliselt aktiivsed inimesed vajavad lihaste tööks lisakaltsiumi, selle tõttu on ka nende D-vitamiini vajadus kõrgem. Kui palju mõjutab toiduga saadava kaltsiu- mi hulk D-vitamiini taset on raske öelda. Vähesel määral võib püsivalt madal kaltsiumi tase veres stimuleerida D-vitamiini konversiooni kaltsitriooliks (D-vitamiini hormoonne vorm), et hoida seerumi kaltsiumi taset. Sellisel juhul on jällegi tegemist D-vitamiini (õigemini selle depoovormi e 25(OH)D) suurema tarbimisega organismis.
Millal madal D-vitamiini tase on juba meie tervisele ohtlik? Kas 50 nmol/l või 20 nmol/l?
Kindlasti tuleks vältida D-vitamiini taset alla 20 nmol/l, alla selle on häiritud kõik D-vitamiini funktsioonid ja pikaajaliselt võib see põhjustada mitme kroonilise haiguse väljakujunemist. On uuringuid (sh Tartu Ülikooli sisekliiniku teadlaste poolt läbi viiduid), mis viitavad, et D-vitamiini taseme langemisel alla 50 nmol/l (isegi alla 75 nmol/l) hakkab mõnedel inimestel juba tõusma nimetatud paratüreoidhormooni tase. See võiks viidata omakorda sellele, et konkreetse inimese kehas on kaltsiumi ebapiisavalt ja vajalik on käivitada kompensatoorsed mehhanismid (PTH tootmine). Enamasti tase alla 50 nmol/l siiski tervisele otsest ohtu ei põhjusta.
Milliseid madala D-vitamiini tasemest sõltuvaid sümptome peaksime märkama? Millal on viimane aeg minna D-vitamiini analüüsi tegema?
Rutiinne D-vitamiini mõõtmine tervetel inimestel ei ole tänaste meditsiiniteadmiste juures tõenduspõhine. D-vitamiini regulaarne mõõtmine võiks olla näidustatud vaid inimestel, kellel on mõni luu ainevahetuse haigus juba diagnoositud (näit osteoporoos), teada mõni imendumishäirega haigus või seisund (näit tsöliaakia või kaalukirurgia läbinud inimene), või peavad tarvitama ravimeid, mis mõjutavad D-vitamiini ainevahetust (glükokortikoidid, antikonvulsandid ehk krambivastased ravimid). Ei ole keelatud ka teistel patsientidel või tervetel inimestelgi D-vitamiini taset määrata, kui mingil põhjusel on raviarstil või perearstil kahtlus, et vitamiini tase on madal, või on soov täpsemalt D-vitamiini sisaldava toidulisandi doseerimist planeerida. Regulaarne mõõtmine ei ole aga tõenduspõhine. Raskeid D-vitamiini defitsiidi juhtusid, mille puhul esineksid tüüpilised sümptomid: lihaskrambid, lihasväsimus, luuvalud, on tänapäeval haruharva.
Kas ja kuidas on D-vitamiini vaegusest tingitud väsimus eristatav kroonilise väsimuse sündroomist, stressist, magamatusest, vähesest liikumisest, halvast toitumisest jmt põhjustatud väsimusest?
Tõesti võib tõsise D-vitamiini defitsiidi puhul esineda inimesel ka väsimust. Väsimus on aga sündroom, mille taga võib olla väga erinevaid kroonilisi haiguseid ja seisundeid, sh kõik ülalnimetatud. Täpsemaid uuringuid ja analüüse tegemata pole enamasti võimalik väsimuse põhjust isoleerida. Sageli leitakse ka kroonilise väsimuse sündroomiga, depressiooniga patsientidel väga madal D-vitamiini tase. Paraku ei ole
uuringuid, mis tõestaks, et D-vitamiini lisamanustamine nendele patsientidele oluliselt mõjutaks väsimuse taset.
Kuidas lisandit valida, kuidas ning millal manustada? Kas koos kaltsiumiga või eraldi preparaadina? Hommikul või õhtul? Koos toiduga või ilma?
Toidulisandeid on apteekides palju, ühtegi konkreetset eraldi välja tuua ei oska. Kuigi toidulisandite kvaliteeti Eestis väga rangelt ei kontrollita, siis arvan, et valdavas osas apteekides müügil olevate toidulisandite sildil kirjas olev D-vitamiini doos on ka sees olemas. Kaltsiumiga koos manustamine ei ole kindlasti oluline. Õlilahuste puhul pole ka vahet, kas võtta toiduga või millisel päeva poolel toidulisandit võtta. Tableti puhul tuleks eelistada võtmist kõige rasvasema toidukorra ajal, milleks on tavaliselt lõunasöök. Põhjuseks on asjaolu, et D-vitamiini puhul on tegemist rasvlahustuva vitamiiniga. Õlilahuse
puhul pole see oluline.
Kas lisanditega hirmutatakse inimesi rohkem, kui see väärt on? Põhjusena tuuakse toidulisandite halba kvaliteeti, kontrollimata D-vitamiini sisaldust, ohtu üle annustamiseks, kui tarvitada tilkade või pihusena?
Hirmutamise kohta ei oska midagi arvata. Ei ole võibolla vastavates meediakanalites piisavalt viibinud. Toidulisandite kvaliteedi osas tõesti süstemaatiline kontroll puudub, nagu eelmises vastuses ka mainisin. D-vitamiini suukaudsete vormide puhul üleannustamise risk ei ole suur. Ajaloos, tõsi, selliseid juhtumeid on esinenud. Kuid need jäävad pigem eelmise sajandi keskpaika ja olid tingitud vähestest teadmistest toona veel väga uue toidulisandi tootmistehnoloogiate kohta. Mürgistusjuhtumid, mida kirjandusest leida
võib, on olnud põhjustatud annustest, mis ületasid >1 miljonit rahvusvahelist toimeühikut ööpäevas. Surmajuhtumeid ka selliste dooside puhul ei ole isegi lastel raporteeritud. Kõik see viitab nimetatud vitamiini suukaudse vormi küllalt heale talutavusele. Vaatamata sellele suhteliselemohutusele ei ole soovitav pikaajalisel tarvitamisel ületada päevast annust >4000 IU. Väga ettevaatlik peab olema aga hormoonse D-vitamiini vormiga (kaltsitriool), mille terapeutiline vahemik on väga kitsas. Selle vormi puhul on tegemist aga retseptiravimiga ja on väga kindlate haiguste puhul näidustatud, inimene apteegist seda ise osta ei saagi.
Kas teie kogemus kinnitab, et inimesed/patsiendid saavad päikesevaesel ajal vajaliku D-vitamiini kätte ainult toidust? Suur erinevus on vanusegrupp 50+, kes sööb regulaarselt heeringat või noored, kes söövad kala keskmiselt 2 × kuus. Lapsed, kes reeglina pole suured kalasõbrad. Milline on teie kogemus?
Päikesevaesel ajal on Eesti laiuskraadidel elades ainult toidust piisavalt D-vitamiini saada väga raske. Toiduaineid, mis on selleks küllaldase D-vitamiini sisaldusega, on vähe. Nende hulgas on nimetatud soolaheeringas, külmsuitsutatud lõhelised ja teised kuumtöötlemata merekalad. Kasvanduse kalades ning
kuumtöödeldud toodetes on D-vitamiini väga vähe – D-vitamiin on kuumutamisel kiiresti lagunev. Kaubanduses müüdavad D-vitamiiniga rikastatud piimatooted ega ka teised rikastatud toiduained (helbed jne) ei ole selleks piisava D-vitamiini sisaldusega. Laste kalasöömise harjumusi peab küsima seda uurinud asutustelt.
Kui heaks D-vitamiini allikaks peate rasvast kala? Kala raskmetallide sisaldus, merereostus plastikuga, antibiootikumid kalakasvanduses, listeeriaskandaal jm on muutnud rasedatele ja väikelastele kala söömise küsitavaks?
Nagu eelmises vastuses mainisin, on kala üks väheseid arvestatavaid D-vitamiini allikaid eestlaste dieedis. Viimasel ajal on kalatööstuse ümber palju põhjendamatut hirmutamist, aga kui palju see meie söömisharjumusi mõjutanud on, ei oska öelda.
D-vitamiini imendumist pärsivad ka suukaudsed rasestumisvastased preparaadid, kas fertiilses eas naised, kes neid kasutavad, peaksid olema sellest paremini teadlikud? Kas naistearstid peaksid sellele rohkem tähelepanu pöörama?
Suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide mõju D-vitamiini imendumisele ei toimi sellisel määral, et võiks põhjustada kliinilisi probleeme ja vajaks eraldi tähelepanu. Naistearstid saaksid küll kõigile naistele alates kuuendast elukümnendist soovitada osteoporoosi profülaktikat, mille hulka kuulub ka piisav D-vitamiini tarvitamine.
