Filosoofiliselt võib öelda, et D-vitamiin meenutab natuke pensionisambaid. Noorena ei peeta sageli oluliseks, kuid vanemas eas kogumiseks kaotatud aega enam tagasi ei keera.
D-VITAMIINI PIISAV OLEMASOLU TAGAB ORGANISMIS PALJUDE OLULISTE FUNKTSIOONIDE TOIMIMISE.
Uuringud on Eestis näidanud D-vitamiini puudulikkust. Miks väga olulise vitamiini osas on jätkuvalt defitsiit? Esmajoones on see tingitud eluharjumusetest. Näiteks tänapäevane elu eeldab järjest vähem aktiivset füüsilist tööd välitingimustes. Ka paljud hobid on kolinud siseruumidesse. Seeläbi väheneb kontakt loomuliku päikesekiirgusega ja D-vitamiini süntees naha kaudu.
Lisanduvad muutunud toitumisharjumused, kus kõrge loodusliku D-vitamiini sisaldusega saadused – näiteks kala- (forell, lõhe) ja taimsed toiduained (seened) ei ole populaarsed eriti noorte hulgas. Loomulikult peame arvestama meie geograafilist asukohta, kus päikesekiirguse tase sügisel ja talvel on D-vitamiini tekkeks selgelt ebapiisav. Negatiivset mõju omavad ka UV-kaitsega päikesekreemide kasutamine ning keha suures osas katvad riietumistavad.
Probleemiks on kujunemas rauapuudusaneemia, kus raua puuduse korral organismis, isegi D-vitamiini piisaval olemasolul, ei toimi adekvaatne D-vitamiini kehasisene transport. Saame kokku olukorra, kus looduslikud allikad on valdavalt minimaliseeritud ning seeläbi tekib D-vitamiini defitsiit ehk puudulikkus.
LOODUS ON SEADNUD NII, ET INIMORGANISM EI KOGU D-VITAMIINI VARUSID PIKAKS PERIOODIKS.
D-vitamiini ainevahetus on kiire ja vajaduspõhine. Uuringud on näidanud, et suurematel füüsilistel koormustel vajadus kasvab. Lapsena ja teismelisena on D-vitamiini tasakaalustatud varude olemasolu eriti kriitiline piisava luumassi tagamiseks ja kvaliteetse luukoe arenemiseks. Kahjuks ei ole võimalik vanemas eas luu kvaliteeti enam oluliselt tõsta isegi väga suurte vitamiinikoguste tarbimisel.
Võrreldes riikidega Lõuna-Euroopas on meil päikeseliste päevade ja talvise päikesekiirguse koguhulk väiksem. Samas on ka lõunapoolsetes riikides oht D-vitamiini defitsiidiks, sest tööharjumused on muutunud ka seal. Urbaniseerumisest tingitud kodu-kontor-kodu elustiili esindajate hulk on kiirelt kasvamas ning vaatamata ilusatele päikeselistele ilmadele on ka neil defitsiidi tekkerisk olemas. Ka eestlaste hulgas populaarne kevadtalvine ühe- või kahenädalane puhkusereis ei pruugi lahendada pikaajalist väljakujunenud defitsiiti, sest olemasolevad depood on tühjad ja lisaresurss kasutatakse kiirelt ära. Samas piisab tõesti tunnist-kahest päevas päikesevalguses, et tagada piisav päevane tootmisvaru, aga see peaks olema regulaarne. Ei pea kartma liigset päikest, sest loodusliku liigse ehk ülemäärase kogusega saab keha väga ilusti hakkama. Loodus on loonud meile kaitsemehhanismid, näiteks naha pigmentatsioon – süntees pidurdurdatakse ehk depoosid ei täideta üle. Samas on suukaudsete preparaatide tarvitamisel ülemanustamise risk tegelikult olemas.
Eestis läbi viidud (avaldamata materjal) uuringute järgi on noortel meestel loomulikud depood langustrendis juba oktoobri alguses. Märtsiks on need pea täielikult tühjenenud. Praegused teaduslikud seisukohad leiavad, et soovitav on hoida 25(OH)D (D-vitamiini vereseerumis mõõdetav vorm) tase 75 nmol/L või kõrgemal, samas üle 100 nmol/L ei peeta seda enam olulist lisaefekti andvaks. 75 nmol/L on vajalik kõigi D-vitamiini teadaolevate oluliste funktsioonide täitmiseks. Oluline on proovida hoida sarnast taset kogu aasta vältel. Väga kriitilised on 25 nmol/L või madalamad näitajad. Seda nimetatakse kriitiliseks defitsiidiks, kus keha lülitab välja mitmed olulised süsteemid, mille hulka kuuluvad meile väga tähtsad luuainevahetus ja immunsüsteemi toimimine.
KAS JA KUI PALJU PEAKS VÕTMA D-VITAMIINI LISAKS?
Moodsas ühiskonnas on kombeks luau keerukaid toitumismüüte. Tasakaalustatud ja loomuliku päritoluga toidulaua puhul ning piisava päikesekontakti korral on D-vitamiini lisavajadus oluliselt väiksem, kuid septembrist maini kindlasti soovitatav. Probleemsed on aga just ülikeerukad dieedid, kus on piiratud rasvade sisaldus toidus (D-vitamiin on rasvlahustuv ja vähenegi kogus vitamiini ei imendu) või üksluine ülerafineeritud toiduainete tarbimine, kus vastupidi on liiga kõrge rasvasisaldus. Ülekaalulistel on sageli D-vitamiini verenäitajad madalad, kuid rasvkoes ladestunud varud suured. Rasvkoest kättesaamine on keeruline halva verevarustuse tõttu. Kiirel kaalulangetamisel peab olema sellistel juhtudel ettevaatlikum, kuna siis vabaneb rasvkoesse ladestunud D-vitamiin ning lisamanustamisel võib tekkida kergemalt üledoseerimine. Normkaalulistel ja tööealistel on vajadused suhteliselt sarnased, välja arvatud üle 70 aastased, kus päevane soovitav annus on natuke kõrgem (vaata soovituslikke annuseid). Lastel on vajalikud päevaannused umbes kolmandiku kuni poole võrra väiksemad kui täiskasvanul.
Laste vajadused on väiksemad, kuna nende kehakaal on väiksem ja ainevahetus teistsugune võrreldes täiskasvanutega. Eestis on kasutusel rahvusvahelised soovitused D-vitamiini manustamiseks eagruppide kaupa. Soovitavad profülaktilised päevaannused on järgmised: alla aasta 400 IU-d, üks kuni kolm aastat 600 IU ja maksimaalselt 2500 IU, neli kuni kaheksa 600IU ja maksimaalselt 3000 IU. Mehed ja naised üheksast kuni 70 eluaastani 600 IU ja maksimaalselt 4000 IU ning 70+ 800 IU ja maksimaalselt 4000 IU. Ka raseduse ja imetamise ajal on soovitavad päevaannused täiskasvanutega sarnased. Maksimaalse annuse all mõistetakse tänapäevaste seisukohtade järgi ohutut profülaktilise tarvitamise ülempiiri. Täiskasvanute puhul võib ka kasutada lihtsustatud skeemi – 1000 IU suvekuudel ja muul ajal 2000 IU.
Regulaarne kontakt päikesekiirgusega ja õige toitumine tagab olulise osa loomulikust D-vitamiinist. Sügisel on soovitav alustada lisamanustamist, kui töö- ja elustiil on rohkem siseruumidega seotud või on tegu raske füüsilise tööga. Ka sportlikel inimestel on soovitav kaaluda lisamanustamist, kuna lihased tarbivad osa varudest. Oluline on kindlasti teada oma loomulikku D-vitamiini taset ja vajalikku lisamanustamisvajadust. See on kõigil natuke erinev. Naistel soovitame kindlasti hinnata oma rauadepoosid.
MIKS SEE KÕIK ON OLULINE?
D-vitamiin on olemuselt hormoon, millel on inimkehas palju ülesandeid. Puuduse korral lülitatakse välja alguses vähem olulised ja hiljem juba olulised funktsioonid. Tuntud on tähtis roll luuainevahutuses, samas vähem teatakse seost immunsüsteemi ja lihastöö ning depressiooniga. D-vitamiini retseptorid ehk kontaktmolekulid raku pindadel on praktiliselt kõigis inimkeha kudedes, seega kui on olemas kontaktpind, esineb ka looduse poolt mõeldud vajadus.
Tõsise ja pikajaalise vaeguse korral on oht varasemale osteoporoosi (luuhõrenemismurrud vanemas eas, väsimusmurrud noortel) tekkele, samuti on kõrgenenud risk viirusinfektsioonidele (näiteks gripilaadsed infektsioonid, ka COVID-19) ja immunhaiguste (diabeet) tekkele. Filosoofiliselt võib öelda, et D-vitamiin meenutab natuke pensionisambaid. Noorena ei peeta sageli oluliseks, kuid vanemas eas kogumiseks kaotatud aega enam tagasi ei keera.
