…võib loota, et ka COVID-19 liigitub haiguste hulka, mille puhul vaktsiin annab tõhusama immuunvastuse ja pikema immuunmälu kui läbipõetud haigus.
Meid ähvardavad haigustekitajad on olemuselt väga mitmekesised. Nad sisenevad organismi erinevaid teid pidi, elavad ja paljunevad erinevates paikades (näiteks kas raku sees või sellest väljaspool) ja kasutavad peitu pugemiseks mitmesuguseid strateegiaid. Seetõttu on ka immuunsüsteemil erinevaid vahendeid, mis lastakse käiku vastavalt kahjustava faktori iseloomule. Tugev, kuid ebaotstarbekalt suunatud (vale tüüpi) immuunvastus teeb kasu asemel kahju. COVID-19 raske kulg on tingitud just immuunsüsteemi ebakohasest aktiveerumisest. Seetõttu pole ka «immuunsuse tugevdamine» immunoloogi vaatevinklist sugugi ohutu tegevus. Ka allergilised reaktsioonid on põhjustatud immuunsüsteemi ülemäärasest reageerimisest kahjutule tegurile (näiteks õietolm). Tasakaalustatud immuunvastus tagab õiget sorti mehhanismide aktiveerumise ja ohu möödumisel nende rahunemise.
MIDA TEHA, ET IMMUUNSÜSTEEMI TOETADA?
Kõige parem strateegia on lõpetada immuunsüsteemi kahjustamine. Magamatus, ühekülgne toitumine või kaloririkas dieet, rasvumine, vähene füüsiline aktiivsus, alkoholiga liialdamine ja krooniline stress ajavad immuunsüsteemi tasakaalust välja. Ülekaalulisusega kaasneb põletikuline potsess, mille algallikad on rasvkoes resideeruvad immuunrakud. Põletik mõjub halvasti mitmele koele ja elundile ning erand pole ka immuunsüsteem. Kroonilise põletikuga toimub näiteks immuunsüsteemi kiirenenud vananemine.
Lastel ja noortel on enamus immuunrakke, mida kutsutakse T-rakkudeks (sest nad küpsevad tüümuses), naiivsed, justkui reservis. Aastate kulgedes on olnud tarvis seda reservi haigustekitajatega võitlemiseks kasutada ning seetõttu naiivsete T-rakkude osakaal järjest langeb ning väheneb valmisolek leida optimaalne kaitse täiesti uue sissetungija vastu. Selline ealine muutus on loomulik.
Uuringud on aga näidanud, et sportlikel eakatel on põletikunäitajad madalamad ja naiivsete T-rakkude hulk suurem kui füüsiliselt väheaktiivsetel eakaaslastel. Füüsilisel aktiivsusel on ühtlasi ka teada-tuntud positiivne toime kõrgenenud psühhosotsiaalse stressi maandamisel. Lühiajaline tugev stress, mis aitab kehal olla valmis võitluseks või kiireks põgenemiseks, mobiliseerib ka rohkem immuunrakke vereringesse. Kroonilise stressi tingimustes tekivad aga ebasoodsad muutused. Neid häireid on uuritud näiteks inimestel, kes on olnud kaua hõivatud raskelt haigete omaste hooldamisega. Kroonilise stressi tagajärg on jällegi põletikuprotsesside aktiveerumine, immuunsüsteemi tasakaalu nihkumine ja näiteks nõrgem vastus vaktsiinidele.
Kas apteegist saab osta toidulisandeid, mis aitaks valede elustiilivalikute tõttu kahjustatud immuunsüsteemi taas joonde? Kahjuks pole see nii lihtne. Tasakaalustatud toitumise korral ei ole toidulisandeid juurde võtta tarvis. Erand on D-vitamiin, mida talvel on soovitatav lisaks tarvitada. D-vitamiini puuduse korrigeerimisel on tõepoolest nähtud väikest, kuid statistiliselt olulist positiivset mõju hingamisteede nakkuste esinemissageduse vähenemisele. Paljud uuringud on leidnud ka seose COVID-19 raske kulu ja D-vitamiini puuduse vahel. Seose põhjuslikkus pole kaugeltki veel tõestatud. Raskelt põdejatel võib D-vitamiini tase olla madal muude kaasuvate tegurite või ka raske infektsiooni enda tagajärjel. Kuidas see ka pole, on eestlaste D-vitamiini tase pigem madal ja inimesed vajaksid juba luude tervise seisukohast talvist lisaannust. C-vitamiini on toidus piisavalt ja tavatingimustes (ka siis, kui on tunne, et kohe-kohe on haigus kallale tulemas) selle juurdevõtmine ei aita, aga ega see ka kurja tee. Mõnel juhul on aga vitamiinitarvidus suurenenud, näiteks raseduse ajal. Siis saab nõu arstilt, mida ja kui palju juurde võtta.
Apteegis ja reklaamides figureerib looduslikke vahendeid, millele omistatakse immuunsust tõstvat toimet (immuunsuse tõstmise mõttekusest oli juttu eespool). Tuntumaid nende hulgas on punane päevakübar (õige nimega punane siilkübar). Kiputakse arvama, et looduslikud ravimid on 100 protsenti ohutud. Nii kahjuks ei ole. Punane siilkübar võib esile kutsuda allergilisi reaktsioone, kuid samas on ta viirusinfektsioonide vastane toime praktiliselt olematu. Hingamisteede viirusinfektsioonide ärahoidmisel on võtmetegur ikkagi käte hügieen ning haigetega kokkupuute vältimine. Meetmete efektiivsust on ilmekalt näidanud sel aastal gripihooaja ärajäämine lõunapoolkeral ja lisaks paljude teiste respiratoorsete viirusinfektsioonide esinemissageduse oluline langus. Ka meil on vanemad ja lasteaiaõpetajad märganud, et sel sügisel koguneb lastel haiguspäevi vähem. Ilmselgelt on mõjunud reegel, et nohu ja köhaga last ei tohi mingil juhul rühma tuua.
IMMUUNSÜSTEEM VAJAB TREENINGUT
Lapse sündides saab ta osa ema mikroobikooslusest. Nahal ja limaskestadel elavad mikroobid aitavad immuunsüsteemil välja kujuneda. Mida mitmekesisem on mikrobioom, seda paremini saab immuunsüsteem treenitud. Arenenud maades on inimeste kokkupuude mikroobidega drastiliselt vähenenud. Porgandit ei võeta enam koos mullaga peenrast, vaid tuuakse puhtakspestult poest. Selmet trööbeldada väljas, on lapsed rohkem toas nutiseadmetes. Me ei puutu enam regulaarselt kokku loomuliku looduskeskkonnaga. Selle tagajärg on mitmesuguste immuunsüsteemi vahendatud haiguste esinemissageduse tõus. Nende häirete hulka kuuluvad erinevad allergilised haigused, aga ka autoimmuunsed haigused, mille puhul immuunsüsteem pöörab enese vastu.
Et leida lahendust süvenevatele probleemidele, on Soome teadlaste ettepanekul rajatud Lahti ja Tampere lasteaedadesse metsasarnaseid kooslusi ning arvukalt peenraid, mille eest lapsed saavad hoolitseda. Esimesed tulemused on juba avaldatud: looduslähedases keskkonnas aega veetnud lastel oli mikrobioom mitmekesisem ning immuunnäitajad muutunud võrreldes tavalises lasteaias käinud lastega.
Soole mikroobikooslus muutub vaesemaks ka rafineeritud toidu söömise tagajärjel. Kiudainete vähesuse tõttu dieedis jäävad paljud olulised soolebakterid nälga. Kiudainete lagundamisel soolebakterite poolt tekivad molekulid, mis reguleerivad immuunrakkude talitlust. Immuunsüsteemi aitavad treenida lapseeas saadavad nõrgestatud elusvaktsiinid (näiteks tuberkuloosi vaktsiin ning leetrite, mumpsi ja tuulerõugete vaktsiin). Kuigi vaktsiinide esmane ülesanne on tagada immuunmälu konkreetse haigustekitaja suhtes, mille vastu vaktsineeritakse, siis nõrgestatud elusvaktsiinid treenivad ka immuunsüsteemi mittespetsiifilisi ja esmasel kaitseliinil olevaid loomuliku immuunsuse rakke. Seeläbi väheneb haigestumine teistesse nakkushaigustesse või põetakse neid kergemal kujul. Seega vaktsiinid immuunsüsteemi ei kahjusta, nõrgesta ega koorma ning ka koroona ajal on oluline, et lapsed saaksid kalendrijärgsed vaktsiinid tehtud.Nüüd neile, kes lugemisest veel väsinud pole, natuke immuunsüsteemi ehitusest. Inimese immuunsüsteem koosneb eri sorti rakkudest ja lahustuvatest faktoritest, mis kas koordineerivad rakkude tööd või on seotud sisse tunginud haigustekitaja kahjutuks tegemisega. Immuunrakke võib leida üle kogu keha, aga immuunorganites on neid muidugi kõige rohkem. Immuunorganiteks on näiteks tüümus ehk harknääre, kus arenevad ja saavad koolituse T-rakud, ja luuüdi, kust saavad alguse paljud immuunrakud, sealhulgas B-rakud. Spetsiifiline immuunvastus haigustekitaja vastu algatatakse lümfisõlmedes, kurgumandlites ja soolestikus olevates lümfinaastudes. B-rakud vastutavad antikehade tootmise eest.
Antikehadest on viimasel ajal palju juttu olnud, sest neutraliseerivate antikehade abil, mis seonduvad viiruse pinnal nende aladega, mis on vajalikud viiruse rakku tungimiseks, hoitakse ära teistkordne nakatumine sama haigustekitajaga, näiteks uue koroonaviirusega. Antikehade alusel on võimalik tuvastada, kas inimene on vastava haigustekitajaga kokku puutunud. T-rakud aitavad B-rakkudel antikehi toota. T-rakkude abil toimub viirusest nakatatud rakkude kõrvaldamine organismist. T- ja B-rakud osalevad mehhanismides, mida kutsutakse omandatud immuunsuseks, sest kaitse omandamiseks peale haigustekitajaga kokkupuutumist läheb vähemalt nädal. Kohe peale haigustekitaja sissetungi aktiveeritakse loomuliku immuunsuse mehhanismid. Arvatakse, et kui haigustekitajaid satub organismi vähe, siis võib probleemi likvideerimiseks piisata ainult loomulikust immuunsusest. Sel juhul haigusnähte ei tekigi, aga enamasti jääb omandatud immuunmälu sel juhul kujunemata. Omandatud immuunsusel on tõepoolest mälu. See on väga oluline omadus, sest võimaldab järgmisel korral vastata samale haigustekitajale palju kiiremini ja vältida haigestumist.
Loomuliku immuunsuse aktiveerumine on eeltingimus, et tekiks korralik omandatud immuunvastus ja vajalik kogus kaitsvaid antikehi. Loomuliku immuunsuse aktiveerumise ilmingud on palavik, halb enesetunne, valulikkus ja nõrkus. Sarnased ilmingud nõrgemal kujul tekivad ka vaktsineerimisel: valulikkus õlavarres ja mõnikord veidi viletsam enesetunne päeva-paari jooksul. Kui füüsilise treeningu järel on lihasvalu justkui preemia tõhusa pingutuse eest, siis valulikkus süstekohal näitab, et vaktsiin on läinud asja ette ja immuunrakud on saanud vajaliku stimulatsiooni..
VAKTSINEERIMISEL TEKKIV IMMUUNMÄLU
Miks on vaja lasta ennast mitu korda torkida (ehk vaktsineerida ja revaktsineerida)? Esimesed antikehad, mis tekivad peale immuniseerimist, ei ole veel kuigi tõhusad ning neid tootvad B-rakud võivad jääda lühiealisteks. Lümfisõlmedes toimuvat protsessi nimetatakse afiinsusküpsemiseks. Antikehade kvaliteet ja kvantiteet paranevad ajas. Selleks on vaja vaktsiinis sisalduvat antigeeni,mille abil antikehade kvaliteeti kontrollitakse ja parandatakse. Sestap on vaja seda juurde anda. Ka pikaealiste antikehi tootvate rakkude kujunemine on mitmeetapiline protsess, mis peale esimest vaktsiinisüsti ei saavuta eesmärki.
Kui kaua kestab immuunmälu ja kas see on pikem nakkushaiguse läbipõdemise või vaktsineerimise järel? See sõltub nii haigustekitajast kui vaktsiinist. Näiteks leetrite põdemise järel on immuunsus eluaegne ja kuna leetriviirus ei muutu, siis ka kaitse on sama pikk. Vaktsineerimisel leetrite vastu saadakse samuti aastakümnete pikkune mälu, kuid jääb ära leetrite põdemisega kaasnev immuunsüsteemi kahjustus (leetrite põdemise käigus kustub suurem osa juba olemasolevast immuunmälust muude haigustekitajate suhtes).
Ka gripi põdemise järel võib immuunmälu kesta aastakümneid, aga gripiviirus on väga muutlik ja mälu ei aita muteerunud viirusega kokku puutudes. Seetõttu vaktsineeritakse gripi vastu igal aastal uuesti. Puukentsefaliidi korral tuleb esialgset immuunmälu parandada esialgu ühe aasta pärast ja siis iga kolme kuni viie aasta järel.
On näiteid, kus vaktsiinide kujundatud immuunmälu on pikem kui haigust põdenutel (juhul kui nad on ellu jäänud): teetanust tekitaval bakteril on nii võimas toksiin, et selle sisaldus on korraliku immuunvastuse saamiseks liiga madal ning vaktsiiniga saavutatakse palju parem kaitse.
Hetkel on kõige kuumem küsimus, kui kaua kestab uue koroonaviiruse vastane kaitse peale haiguse põdemist ja vaktsineerimist. Praeguste teadmiste kohaselt on haiguse sümptomaatiliselt läbipõdenutel immuunmälu korralik veel kaheksa kuud peale tervenemist ning eelmiste koroonaviiruste uuringute tulemustele toetudes võib arvata, et see kestab vähemalt kaks aastat. Kuna aga uue koroonaviiruse vastu vaktsineeritutel on antikehade sisaldus veres suuremgi kui paranenud isikutel, siis võib loota, et ka COVID-19 liigitub haiguste hulka, mille puhul vaktsiin annab tõhusama immuunvastuse ja pikema immuunmälu kui läbipõetud haigus.
Mida teha oma immuunsüsteemi toetamiseks
Tasakaalustatud mitmekülgne toitumine
Korralik ööuni
Tervisesport ja liikumine
Kõiksugu tehnikad, mis aitavad stressi maandada
Vaktsiinvälditavaid haigusi (mis on reeglina eluohtlikud või jätavad püsivaid tervisekahjusid) on kõige tõhusam hoida ära vaktsineerimise abil
